7. peatükk
Lady vaatas Macbethi. Ta nägi smokingis nii stiilne välja. Lady keeras ringi, kontrollis, kas kelner on tõmmanud kätte valged kindad, nagu ta palunud oli. Ja et šampanjaklaasid hõbekandikul oleksid sihvakad. Lady oli nalja pärast pannud kandikule ka väikese elegantse hõbedast šampanjavispli, kuigi vaevalt paljud külalised seda näinud olid ja veelgi vähemad teadsid, milleks seda kasutada. Macbeth kiikus taldadel, nii et kingad vajusid Invernessi paksu vaipa, ja vahtis üksisilmi välisukse poole. Ta oli kogu päeva paistnud närviline. Alles siis, kui nad arutasid läbi plaani praktilised üksikasjad, sai ta keskendumisvõime tagasi, muutus professionaalseks politseinikuks, kes on lahinguvalmiduses rühma eesotsas, ja unustas, et sihtmärgil on nimi. Duncan.
Portjeed lõid väljast ukse valla ja nendeni kandus niiske pahvak vihma.
Esimesed külalised. Lady manas ette oma kõige rõõmsama, kõige ootusrikkama naeratuse ja haakis end Macbethi käevangu. Ta tajus, kuidas mees end tahtmatult sirgu ajas.
„Banquo, vana sõber!” hüüatas Lady. „Ja sa võtsid kaasa Fleance’i, kellest on sirgunud nii uhke noormees, et ma tänan õnne, et mul tütreid ei ole!” Kallistused ja toostid.
„Lennox! Me peame pisut rääkima, aga kõigepealt šampanja. Ja seal on Caithness! Sa näed vapustavalt hea välja, kullake! Miks mina selliseid kleite ei leia? Abipolitseiülem Malcolm! Aga see ametinimetus on liiga pikk, kas võib, et ma nimetan sind ainult politseiülemaks? Ära kellelegi ütle, aga vahel lasen ma Macbethil nimetada end direktoriks ainult selleks, et kuulda, kuidas see kõlab.”
Ta oli vaevalt jõudnud enamikku tervitada, kui juba oli tal õnnestunud tekitada neis tunne, et nad on vanad tuttavad. Sest ta nägi nende sisse, nägi, mille nägemist nad soovisid, kõigi nuhtluste kõrval oli see ülitundlikkuse õnnistus. Tänu sellele jäi ära pinna sondeerimine ja võis kohe edasi minna. Võib-olla pani Lady vahetu olek teda usaldama. Et esimest kohmetust ületada, paljastas ta oma elust näiliselt intiimseid seiku, mis muutis teised söakamaks, ja kui nad märkasid, et nende väikesi saladusi tunnustati äratundva ja konspiratiivse naeruga, siis avaldasid nad ka suuremaid saladusi. Kahtlane, kas mõni teine inimene linnas teadis selle elanike kohta rohkem kui peoperenaine.
„Politseiülem Duncan!”
„Lady. Anna andeks, et ma hilinesin.”
„Sugugi mitte. See on sinu endastmõistetav privileeg, ega siis politseiülem ometi esimesena tule! Mina katsun alati viimasena saabuda, et ei tekiks mingit kahtlust, kes peab ennast kuningannaks.”
Duncan naeris sumbelt ja Lady pani käe ta käsivarrele. „Sa naerad, nii et pean õhtut juba kordaläinuks, aga maitse nüüd meie suurepärast šampanjat, armas politseiülem. Su ihukaitsjad vist ei …”
„Ei, nad on kogu öö tööl.”
„Kogu öö?”
„Kui oled Hekatet avalikult ähvardanud, siis tuleb magada, vähemalt üks silm lahti. Mina magan, kaks paari silmi lahti.”
„Mis magamisse puutub, siis ihukaitsjate tuba on sinu sviidi kõrval ja teie vahel on uks, nagu sa palusid. Võtmed on vastuvõtus. Aga ma nõuan, et su ihukaitsjad maitseksid vähemalt mu enda tehtud limonaadi, ja luban, et see ei ole valmistatud linna joogiveest.” Lady andis märku kelnerile, kes hoidis käes kahe klaasiga kandikut.
„Me …” köhatas üks ihukaitsja.
„Keeldumist võtan ma isikliku solvanguna,” katkestas teda Lady.
Ihukaitsjad vahetasid Duncaniga pilke, võtsid seejärel kandikult klaasi, jõid tühjaks ja panid klaasi kandikule tagasi.
„See on sinust suuremeelne, et sa võtsid peoperenaise rolli enda peale, ma’am,” ütles Duncan.
„Kuidas teisiti, kui sa tegid minust organiseeritud kuritegevuse juhi proua.”
„Proua? Ma ei teadnudki, et te abielus olete.”
Lady kallutas pead. „Kas sa oled mees, kes paneb rõhku formaalsustele, politseiülem?”
„Kui sa mõtled formaalsuste all reegleid, siis olen vist küll. See peitub mu töö loomuses. Nagu sinugi omas, ma arvan.”
„Kasiino puhul on kõigil eluline teada, et kehtivad reeglid ja erandeid ei ole.”
„Pean tunnistama, et ma pole elus oma jalga kasiinosse tõstnud, ma’am. Ma tean, et sul on perenaisekohustused, aga kas tohiks paluda võimalusel väikest ringkäiku?”
„Rõõmuga,” naeratas Lady ja võttis tal käe alt kinni. „Tule.”
Ta viis Duncani trepist üles galeriile. Kui mehe pilku ja salamõtteid tõmbaski pika kleidilõhiku poole, kui Lady tema ees trepist üles sammus, siis varjas ta seda hästi.
Nad seisid rinnatise äärde. Oli järjekordne vaikne õhtu. Suurima ruleti juures neli külastajat, Blackjacki lauad tühjad, nende all laua ümber neli pokkerimängijat.
Ülejäänud seltskond oli kogunenud baari, mis oli peaaegu ainult nende päralt. Lady nägi, kuidas Macbeth, kes seisis koos Malcolmi ja Lennoxiga, näppis närviliselt veeklaasi ja püüdis teha nägu, et ta kuulab.
„Kaksteist aastat tagasi oli see niiskusekahjustustega ja vandaalitsetud vare, pärast seda kui raudteeameti haldusaparaat välja kolis. Nagu sa tead, oleme riigi ainus maakond, kus kasiinod on lubatud.”
„Politseiülem Kennethi teene.”
„Olgu õnnistatud ta must hing. Meil on kaks väikest ruletilauda ja üks suur, mida näed seal eemal. See on ehitatud Monte Carlo põhimõttel. Mõlemal pool ketast saab panna panused identsetele väljadele, mis on põhiosas mahagonist, natuke roosipuust ja vandlist.”
„See on tõesõna aukartustäratav, mis sa oled siin korda saatnud, Lady.”
„Aitäh, politseiülem, aga see on – tõesõna seegi – läinud ühtteist maksma.”
„Saan aru. Vahel tahaks küsida, mis meid, inimesi, küll tagant tõukab.”
„Räägi mulle, mis sind tagant tõukab.”
„Mind?” Duncan mõtles paar hetke. „Lootus, et ühel päeval on siin linnas hea elada.”
„Selle taga. Nende ilusate põhimõtteliste põhjuste taga, mida me nii kergesti sõnastada oskame. Mis on sinu egoistlik, emotsionaalne põhjus? Mis on su tume motiiv, mis öösiti sosistab ja käib sind kummitamas, kui peokõned on peetud.”
„See on nõudlik küsimus, Lady.”
„See on ainus küsimus, armas politseiülem.”
„Võib-olla.” Ta ringitas smokingikuue all õlgu. „Ja ma vist ei vajanudki väga tugevat motivatsiooni. Mulle jagati kätte head kaardid, kui sündisin suhteliselt jõukasse perekonda, kus haridus, ambitsioonid ja karjäär olid endastmõistetavad. Mu isa ei varjanud kunagi, mida ta arvab korruptsioonist avalikus sektoris, mistõttu ta vist kaugemale ei jõudnudki. Ma arvan, et ma jätkasin sealt, kus temal pooleli jäi, ja õppisin tema taktikalistest vigadest. Poliitika on võimaluste kunst ja vahel tuleb kasutada kurja vastu kurja. Ma teen, mida tegema pean, ega ole mingi pühak, nagu ajakirjandus mind kujutada armastab, ma’am.”
„Peale kanoniseerimise suudavad pühakud tavaliselt vähe korda saata. Sellisel juhul toetan ma pigem sinu taktikat, politseiülem. See on alati olnud ka minu oma.”
„Saan sellest aru. Sinu elu üksikasju tundmata tean ma ju, et su tee on olnud pikem ja järsem kui minul.”
Lady naeris. „Sa leiad mu oma arhiivi kollaseks tõmbunud kartoteegist, Duncan. Ma elatasin end mõne aasta maailma vanima ametiga, vaevalt see kellelegi saladus on. Aga meil kõigil on minevik ja oleme – nagu ütlesid – teinud, nagu tegema pidime. Kas politseiülem mängib vahel? Sellisel juhul tahaksin, et sa mängiksid täna maja kulul.”
„Tänan sind su helduse eest, Lady, aga pakkumise vastuvõtmine oleks meie reeglite rikkumine.”
„Ka eraisikuna?”
„Kui saad politseiülemaks, lakkab eraisik eksisteerimast. Pealegi ma ei mängi, ma’am. Ma eelistan mitte loota saatusejumalate peale, vaid ise oma võimalikud võidud välja teenida.”
„Ometi oled sa jõudnud sinna, kus sa oled, sest saatusejumal – nagu sa ütlesid – jagas sulle sündides kätte head kaardid.”
Duncan naeratas. „Ma ütlesin eelistan. Elu on mäng, kus sa kas mängid nende kaartidega, mis sul on, või teed hüppe.”
„Kas ma tohin midagi öelda, politseiülem? Ei, mille üle sa naeratad?”
„Et sa seda küsid, ma’am; ma arvan, et sa ütled seda niikuinii.”
„Ma tahtsin ainult seda öelda, et sina, mu armas Duncan, oled läbinisti ausameelne inimene. Sa oled tugeva selgrooga mees ja ma pean lugu nii sellest, milline inimene sa oled, kui ka sellest, mille eest sa seisad. Ka sellepärast, et sa julged anda Macbethi-sugusele puhtale lehele nii silmapaistva koha oma juhtkonnas.”
„Tänan, ma’am. Macbeth võib ainult ennast tänada.”
„Kas tema määramine on osa sinu korruptsioonivastasest programmist?”
„Korruptsioon on nagu lutikas, vahel peab kogu maja maha lõhkuma, et nuhtlusest vabaneda. Ja ehitama uue nakkusvabast materjalist. Nagu Macbeth. Ta ei ole kuulunud nomenklatuuri hulka, nii et ta on nakkusvaba.”
„Erinevalt Cawdorist.”
„Erinevalt Cawdorist, ma’am.”
„Ma tean, mida nakatunud liha äralõikamine maksma läheb. Mul oli tööl kaks reetlikku alluvat.” Lady kummardus üle rinnatise ja näitas peaga ruletilaua poole. „Ometi ma nutsin, kui ma nad lahti lasin. Sattuda kiusatusse rahast ja rikkusest on siiski üsna üldine inimlik nõrkus. Ja ma olin liiga pehme südamega, nii et selle asemel et lutikad kannaga laiaks litsuda, lasin ma neil minna. Ja mis oli tänu? Et nad kasutasid minu ideid, teadmisi, mida mina olin neile andnud, ja raha, mille nad päris kindlasti olid siit varastanud, et rajada kahtlase kuulsusega lõbustusasutus, mis ei riku ainult valdkonna mainet, vaid võtab ka leiva meilt, kes me oleme turu rajanud. Kui sa lutikad ainult välja ajad, siis tulevad nad tagasi. Ei, ma oleksin pidanud tegema nagu sina, politseiülem.”
„Nagu mina, ma’am?”
„Cawdoriga.”
„Ma ei saanud lasta tal puhtalt pääseda koostöö tõttu Swenoga.”
„Ma mõtlen, et sa tegid oma tööd korralikult. Teil ei olnud tema vastu muud kui ühe Norse Ridersi liikme tunnistus ja iga tuhmimgi kohtunik ja vandekogu mõistab, et too oli valmis ütlema ükskõik mida, et saada politseiga kokkuleppele ja pääseda terve nahaga. Cawdor oleks võinud puhtalt pääseda.”
„Meil oli tema vastu pisut enamatki, ma’am.”
„Aga mitte küllalt, et garanteerida süüdimõistvat otsust. Lutikas Cawdor oleks võinud tulla tagasi. Ja siis oleks järgnenud pikale veniv skandaal. Kohtuprotsess, kus oleks pestud nii musta pesu, et see oleks määrinud seda ja teist. Vaevalt politseile sellist asja vaja on, kui ta püüab kodanike usaldust tagasi võita. Ma toetan sind täielikult, politseiülem. Tuleb nad laiaks astuda, ja asi ants.”
Duncan naeratas. „See võib olla täpne analüüs, aga ma loodan, et sa ei vihja, et Cawdori enneaegse surma juures on mängus minu käsi, ma’am.”
„Ei. Hoidku taevas.” Lady pani käe politseiülema küünarvarrele. „Ma ütlen ainult seda, mida Banquo armastab öelda, et kassi võib nülgida mitut moodi.”
„Nagu näiteks?”
„Noh. Helistada mehele ja öelda talle, et kohtupäev on saabunud, tõendid on nii kaalukad, et Kaardivägi on mõne minuti pärast ta ukse taga, et teda ootab avalik alandamine, temalt võetakse kogu au, et ta nimi tallatakse porri ja riputatakse häbiposti. Et tal on ainult mõni minut aega.”
Duncan uuris pokkerilauda enda all. „Kui mul oleks binokkel, siis näeksin nende kaarte,” ütles ta.
„Näeksid küll.”
„Kust sina oma binokli said, ma’am? Kas see on kaasasündinud?”
Lady naeris. „Ei, ma pidin selle ostma. Kogemustega. Kalli hinna eest.”
„Ma ei ole muidugi midagi öelnud, aga Cawdor teenis politseid palju aastaid. Nagu enamik meist, ei olnud ta üdini hea ega üdini halb. Võib-olla oli tema või ta pere ära teeninud, et ta võiks ise valida, millist teed pidi lahkuda.”
„Sellisel juhul,” ütles Lady, „oled sa õilsam inimene kui mina, politseiülem. Mina oleksin sama teinud, aga ainult egoistlikel kaalutlustel. Terviseks!”
Nad tõstsid šampanjaklaase ja lõid kokku.
„Mis binoklisse puutub,” ütles Lady ja näitas peaga teiste poole all baaris. „Ma näen, et komissar Duff ja noor Caithness on teineteist sihikule võtnud.”
„Tõesti?” Duncan kergitas kulmu. „Nad seisavad ju baari eri otstes, nii palju kui ma näen.”
„Just nimelt. Nad on teineteisest nii kaugel kui võimalik. Ja kontrollivad iga viieteist sekundi järel, kus teine on.”
„Sinu pilgu eest ei jää palju varjule.”
„Ka see mitte, et ma sain mingile närvile pihta, kui küsisin, mis on sinu tume, egoistlik motiiv.”
Duncan pahvatas naerma. „Kas näed ka tumedust?”
„Minu tundlikkus tumeduse suhtes on päritud, politseiülem. Ma kõnnin kõige pilkasemal ööl unes, tegemata endale viga.”
„Ka parima heateo motiivi võib egoistlikuks pidada, aga minu lihtne seisukoht on, et eesmärk pühitseb motiivi.”
„Nii et sa soovid endale mälestusmärki, nagu Kenneth sai? Või rahva armastust, mida ta ei saanud?”
Duncan silmitses teda pikalt, kontrollis, et ihukaitsjad nende selja taga oleksid endiselt väljaspool kuuldekaugust, jõi klaasi tühjaks ja köhatas. „Ma soovin oma hinge rahu, ma’am. Rahuldust kohusetäitmisest. Et ma olen korras hoidnud ja kohendanud oma esivanemate maja. Ma tean, et see on loomuvastane, nii et palun ära seda kellelegi räägi.”
Lady hingas sügavalt, tõukas end rinnatisest eemale ja ta nägu valgustas lai naeratus. „Aga oh seda peoperenaist, mida ta ometi teeb? Kuulab oma külalisi üle, kui ometi on pidu! Kas lööme seltsi teistega? Ja siis lähen ma veinikeldrisse ja otsin pudeli, mis on oodanud just sellist puhku.”
Kui Duff oli kannatanud igavuse surmapiinu, kuulates Malcolmi pikka heietust, millised uued võimalused maksudest kõrvalehiilimiseks uue maksuseadusega avanevad, vabandas ta ja astus baari, et premeerida ennast viskiga.
„Noh?” kõlas hääl ta selja taga. „Kuidas oli vaba päev perekonnaga?”
„Väga kena, tänan küsimast,” vastas Duff ringi keeramata. Näitas kelnerile kätte õige pudeli ja kahe sõrmega, et soovib topeltkogust.
„Ja täna öösel?” küsis Caithness. „Sa jääd edasi … hotelli?”
See oli nende salasõna tema voodi kohta. Aga Duff kuulis, et küsimus ei olnud ainult selle, vaid ka edasiste ööde kohta. Et Caithness tahtis, et ta kordaks vana refrääni, kinnitust, et Duff teda tahab, et Duff ei taha Fife’i perekonna juurde tagasi minna. Aga et selline otsus võttis aega, et tuli arvestada paljude asjaoludega. Duffile jäi arusaamatuks, et Caithness teda paremini ei tundnud, et ta kahtles, kas mees teda tõesti tahab. Vahest vastas Duff sellepärast kerge trotsiga, et talle pakuti öömaja kasiinos.
„Ja kas tahad seda? Siia jääda?”
Duff ohkas. Mida need naised ometi tahavad? Teda käsist ja jalust siduda, voodiposti külge kapla panna, köögis toita, selleks et tema rahakotti ja munandeid lüpsta, et teda rohkemate järeltulijate ja musta südametunnistusega maadligi rõhuda?
Конец ознакомительного фрагмента
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.