Макбет

5. peatükk

Lady sammus läbi mängusaali. Hiiglaslike kristall-lühtrite mahe kuma langes tumedale mahagonile, millel mängiti Blackjacki ja pokkerit, rohelisele vildile, kus õhtu edenedes hakkavad hüplema täringud, noolekujulisele kuldtornile, mis kerkis keerleva ruletiratta keskel nagu minarett. Kristall-lühtrid oli ta lasknud valmistada Istambuli Dolmabahçe palee neli ja pool tonni kaaluva kristall-lühtri pisut väiksema koopiana, aga lühtri keskelt ruletilaudade poole sihtiv teravik oli ruletilaua torni koopia. Kristall-lühtrid olid köiega ankrus rõdukorruse käsipuu küljes, et saaks neid igal esmaspäeval alla lasta ja kristalli läikima nühkida. Ta teadis, et enamik külastajaid sääraseid pisiasju ei märka. Nagu ka väikesi diskreetseid liiliaid, mis ta oli lasknud tikkida veinpunastesse paksudesse müra summutavatesse vaipadesse, mille ta oli Itaaliast krõbeda hinnaga ostnud. Aga tema märkas, tema nägi kokkusobivaid torne ja ainult tema teadis, mida liiliad mälestavad. Sellest piisas. Sest see kuulus talle.

Krupjeed ajasid selja iseenesest sirgu, kui Lady möödus. Nad tundsid oma tööd, olid tõhusad ja tähelepanelikud, kohtlesid mängijaid viisakalt, kuid kindlalt, olid maniküüritud kätega, sätitud juustega ja kandsid korrektselt Kasiino Invernessi elegantset mustpunast krupjeekostüümi, mis igal aastal välja vahetati, ja igaühele lasti uus õmmelda. Aga mis kõige tähtsam – nad olid ausad. Lady mitte ei oletanud seda, vaid nägi ja kuulis. Nägi seda inimeste silmist, märkas tahtmatuid tõmblusi näos, lihaspinget või teatraalset lõtvust kehas. Kuulis seda imepisikese erinevusena häälepaelte võnkes. Säärane tundlikkus oli tal kaasasündinud, see oli olnud ka ta emal ja vanaemal. Aga kui tundlikkus mõlemad vanaduses hulluse pimedusse viis, siis Lady kasutas ebaaususe paljastamise annet valguse kätte pääsemiseks. Et pageda lapsepõlve hädaorust sinna kõrgele, kus ta oli praegu. Ülevaatusel oli kaks eesmärki. Üks oli sundida töötajaid end veel pisut enam kokku võtma, mis oli vajalik, et nad iga päev, iga õhtu oleksid Obeliskist klassi võrra üle. Teine, et iga tüssamine tuleks välja. Sest ka siis, kui nad eile olid ausad ja äraostmatud, on inimesed nagu märg savi, keda vormib võimalus, motiiv ja see, mida sa neile räägid, nii et nad võisid täna teha rõõmsalt seda, mis oli eile mõeldamatu. Jah, see oli ainus kindel asi, ainus, millega võis arvestada: et süda on ahne. Lady teadis seda. Tal endal oli selline süda. Süda, mida ta vaheldumisi needis ja tänumeeles kiitis, mis oli toonud talle jõukuse, aga ka riisunud ta paljaks. Kuid see oli lõpuks seesama süda, mis ta rinnas tuksus. Seda ei saanud välja vahetada, seda ei saanud peatada, selle häälele sai vaid kuuletuda.

Lady noogutas ruletilaua ümber kogunenud tuttavatele nägudele. Püsikunded. Neil kõigil oli põhjus siia tulla ja mängida. Siin oli neid, kes vajasid pingsa tööpäeva järel lõõgastumist, ja neid, kes vajasid igava tööpäeva järel pinget. Ja neid, kel polnud tööd ega pinget, ent oli raha. Need, kel kumbagi ei olnud, käisid Obeliskis, kus sulle pakuti maitsetut, aga tasuta sööki, kui mängisid rohkem kui viiesaja krooni eest. Oli idioote, kes arvasid, et lõppude lõpuks nende süsteem võidab, tõug, mis kogu aeg suri, aga veidral kombel välja ei surnud. Ja siis oli neid – ükski kasiinoomanik ei öelnud seda kõva häälega välja –, kes moodustasid nende äri alusmüüri. Need, kes teisiti ei saanud. Kes tulid sinna sisemisest sunnist, sest ei suutnud jätta kõike mängu panemata, õhtust õhtusse, lummatud ruletikuulist, mis keerles kiiskavas rattas nagu väike maakera, mis on püütud päikese gravitatsioonivälja, kus päike neile nende igapäevast elu andis, aga lõpuks nad füüsikaseaduste pöördumatusega ka ära põletas. Sõltlased. Lady leib ja leivakõrvane.

Mis sõltlastesse puutus. Ta vaatas kella. Üheksa. Õhtu oli veel noor, aga ta oleks soovinud, et lauad oleksid rohkem täis. Obeliskist laekunud ettekanded andsid teada, et nad võtsid temalt jätkuvalt kliente üle ka pärast suuri investeeringuid interjööri ja kööki ning hotellitubade moderniseerimist. Mõne arvates hakkas tema hinnatase teda turult välja tõrjuma, sest nüüd, kus kolm aastat vana Obelisk oli end rahva teadvuses odavama alternatiivina tõestanud, oleks Lady võinud või isegi pidanud taset ja hindu alandama ja poleks ka sellisel juhul kaotanud eksklusiivse kasiino reputatsiooni linnas. Aga nad ei tundnud Ladyt. Ei teadnud, et temale ei olnud esmatähtis kasum, vaid asi ise: olla eksklusiivne valik. Mitte ainult peenem kui Obelisk, vaid parem, ükskõik millega võrreldes. Lady Inverness pidi olema koht, kus taheti end näidata, millega taheti end seostada. Tema, Lady, pidi olema see, kellega taheti end näidata ja seostada. Siia tulid rahatuusad ja poliitikatipud, näitlejad ja sporditähed, kirjanikud, iludused, hipsterid ja haritlased, ja nad kõik tulid Lady lauda, kummardasid lugupidavalt, suudlesid tal kätt, leppisid naeratades Lady diskreetse keeldumisega mängida krediidi peale ja võtsid maja poolt tänades vastu Bloody Mary. Kasum või mitte, ta ei olnud kogu seda vaeva näinud sellepärast, et pidada mingit lõbumaja, nagu tehti Obeliskis, nii et võtku nad pealegi endale see põhjakõnts, keda ta niikuinii ei oleks Kasiino Invernessi kristall-lühtrite all näha tahtnud. Ehtsate kristall-lühtrite. Aga selge see, areng tuli tõusule keerata. Võlausaldajad olid juba hakanud küsimusi esitama. Ja Lady vastus ei olnud neile meeldinud: et Inverness ei vaja mitte odavamaid napse, vaid rohkem ja suuremaid kristall-lühtreid.

Aga mitte pood ei teinud talle praegu muret. Vaid sõltuvus. Ja et Macbeth ei olnud veel saabunud. Ta hoiatas alati ette, kui jäi hilja peale. Ja Sweno reidil juhtunu näris tal hinge. Ta ei öelnud seda, aga Lady märkas. Vahel tundus Macbeth talle kummaliselt hellahingeline. Mees, keda Lady oli oma silmaga tapmas näinud, näinud kalkuleeritud otsustavust enne tapmist, külma asjalikkust tappes ja ei midagi kahetsevat naeratust pärast.

Aga Lady sai aru, et seekord juhtus midagi muud. Tapetu oli kaitsetu. Ja kuigi Ladyl oli vahel raske Macbethi-suguse mehe aumõisteist aru saada, teadis ta, et säärane asi võis tal jalad alt lüüa. Lady jalutas läbi saali, märkas kahe mehe pilku baaris. Mõlemad nooremad kui tema. Aga nad ei huvitanud Ladyt. Kuigi ta oli alati teinud kõik, et teda ihaldataks, põlgas ta enda ihaldajaid. Välja arvatud üht. Algul oli ta olnud hämmingus, et üks mees võis nii täielikult ta mõtteid ja südant täita. Ja ta küsis endalt tihti, miks tema, kes ta polnud kunagi ühtki meest armastanud, just seda meest armastab. Ta oli jõudnud järeldusele, et asi oli selles, et mees armastas tema juures seda, mis teisi hirmutas. Tugevust. Tahtejõudu. Intelligentsust, mis oli kõrgem kui neil ja mida ta ei viitsinud varjata. Selleks oli tõelist meest vaja, et seda naise juures armastada. Lady seisis suure Töölisturule avaneva akna alla, vaatas Bertha, musta veduri poole, mis valvas jaamahoone sissepääsu. Sissepääsu soomülkasse, kuhu ta oli aastate jooksul näinud kinni jäämas ja põhja vajumas nii paljusid. Kas võis olla, et Macbeth …

„Mu kallis.”

Oh, kui palju kordi oli Lady kuulnud seda häält, mis talle neid sõnu kõrva sosistas. Ja ometi oli iga kord otsekui esimene. Macbeth lükkas Lady pikad punased juuksed kõrvale ja naise kehast jooksis viirg läbi, kui mehe huuled tema kukalt puudutasid. See oli ebaprofessionaalne, Lady teadis, et kaks meest baaris neid vaatavad. Aga ta laskis sel sündida. Macbeth oli siin.

„Kus sa olid?”

„Oma uues kabinetis,” ütles ta ja põimis Ladyle käe kõhu ümber.

„Uues kabinetis?” Lady silitas mehe käsivart. Tajus sõrmeotste all armkude. Macbeth oli rääkinud, et armid tekkisid sellest, et ta oli pidanud enamiku torkeid tegema pimedas, kus ta ei näinud oma veresooni, nii et otsis käsikaudu üles eelmise torkekoha ja süstis samasse auku. Kui seda küllalt kaua teha, mitu aastat, ja saada aeg-ajalt vältimatu põletik, siis tekibki selline küünraõnnal, nagu oleks sind lohistatud üle okastraadi. Aga Lady ei leidnud värskeid haavu. Sellest sai nüüd mitu aastat. Nii kaua, et Lady mõtles vahetevahel – lapsiku optimismiga –, et mees on terveks saanud.

„Ma ei teadnudki, et te nimetate neid söekoopaid keldris kabinetiks.”

„Neljandal korrusel,” ütles Macbeth.

Lady keeras tema poole. „Mida?”

Mehe valged hambad välgatasid tumedas habemes. „Sa näed enda ees linna organiseeritud kuritegevuse osakonna juhti.”

„Päriselt või?”

„Jah,” naeris mees. „Ja nüüd näed sa välja niisama šokeeritud nagu vist minagi Duncani kabinetis.”

„Ma ei ole šokeeritud, kallis, ma olen … hirmus rõõmus. Sa oled selle ära teeninud! Kas ma ei ole seda sulle alati öelnud? Kas ma ei ole öelnud, et sa oled selleks liiga võimekas, et istuda keldrikabinetis.”

„Jah, oled, kullake, oled tihti öelnud. Aga ka ainult sina.” Macbeth laskis pea kuklasse ja naeris jälle.

„Ja nüüd liigume üles, kallis. Keldripimedusest välja! Ma loodan, et sa küsisid head palka.”

„Palka? Ei, ma vist unustasin, ainus, mida ma nõudsin, oli see, et võiksin Banquo oma asetäitjaks võtta, ja sellega leppisid mõlemad. See on täitsa pöörane lugu …”

„Pöörane? Vastupidi, see on tark valik.”

„Mitte valik. Vaid kui ma läksin peakorterisse, tuli minu juurde kolm üleslöödud õde, kelle Hekate oli saatnud, ja nad ennustasid, et ma saan selle töö.”

„Ennustasid?”

„Jah!”

„Ju nad olid kuulnud.”

„Ei. Kui ma Duncani kabinetti läksin, ütles ta, et nad tegid selle otsuse viie minuti eest.”

„Hm. Puhas nõidus siis.”

„Ju nad olid oma kraamist lennus ja lobisesid, mis sülg suhu tõi. Nad ütlesid, et minust saab ka politseiülem. Ja kas tead? Duncan pani ette, et tähistaksime mu ametikõrgendust siin, Invernessis!”

„Oota, mis sa ütlesid?”

„Et me tähistaksime seda siin. Kas see poleks mainele hea, kui politseiülem otsustab sinu kasiinos peo korraldada?”

„Ei, ma mõtlen seda õdede asja. Kas nad tõesti ütlesid, et sinust saab politseiülem?”

„Jah, aga kullake, viska see peast. Ma soovitasin Duncanil teha alkoholiga peo, siis saavad need, kes elavad linnast väljas, ööbida hotellis. Sul on ju praegu palju vabu tube, nii et …”

„Muidugi saame seda korraldada.” Lady silitas Macbethi põske. „Ma kuulen su häälest, et sa oled rõõmus, aga sa oled ikka veel kahvatu, kallis.”

Macbeth kehitas õlgu. „Ma ei tea, ma hakkan vist haigeks jääma, ma näen valgusfooris surnud mehi.”

Lady pistis käe ta käevangu. „Tule. Mul on seda, mida sa vajad, mu poiss.”

Macbeth naeratas. „Jah. Sul on seda, mida ma vajan.”

Nad sammusid läbi kasiino. Lady teadis, et kõrgete kontsade tõttu on ta Macbethist oma pool pead pikem. Teadis, et ta endiselt noorusliku figuuri, elegantse õhtukleidi ja graatsilise, majesteetliku kõnnaku tõttu vahivad mehed baaris teda ikka veel. Teadis, et sellist asja nad Obeliskis ei saa.

Duff lamas suures laias voodis ja vahtis üles, laepragu, mida ta nii hästi tundis.

„Pärast koosolekut, kui me hakkasime ära minema, viis Duncan mu kõrvale ja küsis, kas ma olen pettunud,” ütles ta valjusti. „Ta ütles, et me mõlemad teame, et mina oleksin olnud sellele kohale loomulik kandidaat.”

Praol olid näiliselt juhuslikud kõrvalharud, aga kui ta natuke silmi pilutas ja pilt ähmastus, paistis praguline muster midagi kujutavat. Aga ta ei saanud aru, mida nimelt.

„Ja mis sa vastasid?” kõlas vannitoast hääl üle veepladina. Ka nüüd, kus nad olid teineteist nii palju näinud, kui kaks inimest üldse võivad, ei meeldinud naisele, et mees teda korratuna näeb. Ja Duffil polnud selle vastu midagi.

„Vastasin, et olen küll pettunud. Et kui ta ütles, et nad tahavad Macbethi, sest ta ei kuulu siseringi, siis kasutati minu vastu teiste sõnadega fakti, et ma olen Duncani projekti algusest peale toetanud.”

„Täitsa tõsi. Mis sa …”

„Duncan ütles, et üks põhjus on veel, aga ta ei tahtnud seda teiste kuuldes mainida. Et Sweno reid õnnestus ainult osaliselt ja Sweno pääses minema. Ja et oli ilmsiks tulnud, et ma olin saanud vihje küllalt vara, et politseiülemat teavitada. Et ma riskisin terve aasta kestnud jälitustöö nurjamisega, selleks et isiklikult loorbereid lõigata. Ja kogu operatsiooni päästsid Macbeth ja Kaardivägi. Ja sellises olukorras paistaks kahtlane valida tema asemel mind. Aga vähemalt püüdis ta seda mulle hüvitada.”

„Ta andis sulle mõrvaosakonna, see pole ju paha?”

„See on väiksem kui narko, aga vähemalt pääsesin ma alandusest olla Macbethi alluv.”

„Muide, kes Duncanile augu pähe rääkis?”

„Millise augu?”

„Kes kaitses juhtkonnas Macbethi kandidatuuri? Duncan on kuulaja, talle meeldib konsensus ja et rühm toetaks otsuseid.”

„Usu mind, kallis, Macbethil ei ole lobirühma, vaevalt ta üldse teab, mida see sõnagi tähendab. Ainus, mida ta elus tahab, on püüda kaabakaid ja teha kõik, et kasiinokuninganna rahul oleks.”

„Mis sellesse puutub.” Naine oli tulnud vannitoa uksele. Loorõhuke negližee mõistagi pigem rõhutas kui varjas. Duffile meeldisid selle naise juures paljud asjad, mõnda neist ei osanud ta sõnastadagi, aga see, mida ta jumaldas, oli lihtne: naise noorus. Põrandal põlevad küünlad panid särama naise silmade niiskuse, punaste huulte niiskuse, läikivad hambad. Ent täna õhtul vajas Duff enamat. Ta ei olnud õiges meeleolus. Pärast juhtunut ei tundnud ta end enam sokuna, kellena ta päeva oli alustanud. Aga seda võis ehk muuta.

„Võta see maha,” ütles ta.

Naine naeris. „Ma just panin selga.”

„See on käsk. Seisa täpselt seal ja võta maha. Aeglaselt.”

„Hm. Võib-olla. Kui ma saaksin selgema käsu …”

„Inspektor Caithness, sinu ülemus käsib sul keerata selg, tõmmata see asi, mis sul seljas on, üle pea, lasta kummargile ja võtta kummastki uksepiidast kõvasti kinni.”

Duff kuulis kerget tütarlapselikult jahmunud ahhetust. Võibolla oli see teesklus Duffi pärast, võib-olla mitte. Duffile see aga sobis. Tal hakkas tulema õige meeleolu.

Hekate astus üle raudteejaama niiskuseplekilise põranda kooruva värviga seintest ja pobisevatest narkaritest mööda. Ta märkas kahe mehe pilku, kes olid kummardunud lusika ja süstla ümber, mida nad plaanisid vist ühiselt kasutada. Nad ei tundnud teda. Keegi ei tundnud teda. Vahest mõtlesid nad, et see paks sinepikollase kašmiirmantliga mees, kelle hästi lõigatud juuksed on ebaloomulikult mustad ja randmel on raske silmatorkav Rolexi kell, näeb välja nagu ideaalne rööviohver, kes on jalutanud just lõvikoopasse. Või äkki aimasid nad midagi muud, midagi tema resoluutses, enesekindlas kõnnakus, kullatisega jalutuskepis, mis toksis ühes taktis kaks sammu tagapool kõndiva pika laiaõlgse naise tikk-kontsadega. Kui see ikka oli naine. Või oli midagi äkki ka kolme mehega, kõik kolm halli tolmumantliga, kes olid astunud raudteejaama vahetult enne neid ja võtnud seina äärde ritta. Äkki tajusid nad sellepärast, et hoopis nemad on mehe koopas. Et hoopis tema on lõvi.

Hekate peatus ja laskis Strega ette, kui nad sammusid alla kitsast uriinilehasest trepist, mis viis tualeti juurde. Ta nägi, et kaks narkarit lõid pilgu maha ja keskendusid uuesti oma ülesandele – keeta ja süstida. Sõltlased. Hekate lihtsalt sedastas seda ilma põlguse ega pahameeleta. Nad andsid talle siiski leiva ja leivakõrvase.

Strega avas trepijalamil ukse, tõstis ühe magava mehe jalgadele, näitas hammastega, mis tujus ta on, ja pöidlaga, mis suunas mees peab uttu tõmbama.

Hekate järgnes talle kabiinide ja silksuvate kraanide vahele. Lehk oli nii vänge, et võttis Hekatel ikka veel silmist vee välja. Aga sel oli oma funktsioon, hoidis uudishimulikud eemal ja sundis ka kõige panetunumad narkomaanid oma käike lühendama. Strega ja Hekate läksid keskmisse kabiini, mille uksel oli silt RIKKIS ja sees oli pott servani väljaheiteid täis. Lisaks oli päevavalguslamp laest eemaldatud, nii et kabiinis oli võimatu oma sooni leida.

Strega eemaldas lahti monteeritud vetsupoti kohalt ühe glasuurplaadi, keeras käepidet ja lükkas. Sein avanes ja nad astusid sisse.

„Pane ruttu kinni,” ütles Hekate köhides. Ta heitis pilgu üle ruumi. See oli raudtee depooruum, kust teine väljapääs viis lõunaliinide tunnelisse. Ta oli oma tootmise siia toonud kaks aastat pärast seda, kui rongiliiklus lõpetati. Ta oli pidanud ajama minema mõned kodutud ja narkomaanid ja kuigi siia kunagi ei tuldud ja politseiülem Kenneth oli olnud nende kõrge kaitsja, oli ta seadnud nii tunnelisse kui ka tualeti trepi kohale üles valvekaamera.

Õhtuses vahetuses oli kokku kaksteist inimest, kõik maski ja valge kitliga. Siinpool klaasseina, mis jagas ruumi pooleks, hakkis, kaalus ja pakkis nõiakeedust kilekottidesse seitse inimest. Tunneli ukse juures istus kaks relvastatud valvurit ja pidas pilku peal nii töötajatel kui ka valvekaamerate kuvaritel. Klaasseina taga oli see, mida nimetati pühamast pühamaks, ehk lihtsalt köök. Seal seisis pada ja selle ligi pääsesid ainult õed. Köök oli mitmel põhjusel hermeetiliselt suletud. Esiteks sellepärast, et mitte miski väljastpoolt protsesse ei saastaks või et mõni idioot ei süütaks välgumihklit ega loobiks kuhugi suitsevat koni, nii et kõik vastu taevast lendaks. Aga peamiselt sellepärast, et kõik satuksid sõltuvusse, kui hingaksid päevast päeva sisse õhus lendavaid molekule. Hekate oli leidnud õed ühest oopiumiurkast Bangkoki Hiinalinnas, kus nad olid kahekesi pannud püsti koduse laboratooriumi, et valmistada Chang Rai oopiumist heroiini. Ta ei teadnud neist suurt midagi, ainult seda, et nad olid põgenenud Hiinast koos Chiang Kai-sheki inimestega, et haigus, mis oli nende näod deformeerinud, polnud nende maakohas ebatavaline, ja et kuni ta neile õigel ajal maksis, andsid nad talle täpselt seda, mida Hekate neilt palus. Koostisosad olid teada, vahekorrad niisamuti ja tööprotsessi võisid nad ju jälgida läbi akna. Ometi ümbritses seda, kuidas nad segasid ja keetsid, salapära. Ja Hekate ei näinud mingit põhjust ümber lükata kuuldusi, et nad kasutavad kärnkonnanäärmemürki, kumalasetiibu, rotisabamahla ja isegi nuuskavad nina patta. See lõi musta maagia õhkkonna ja kui inimesed reaalsusest tungil argipäevas millegi eest maksta tahtsid, siis just nimelt maagia eest. Ja nõiakeedust nad said, nii et aitas. Hekate ei olnud veel näinud, et nii paljud nii kiiresti nii meeleheitlikult sõltuvaks muutuksid. Aga oli niisama selge, et sel päeval, kui õed toodavad ainult natuke vähema väega toodet, peab ta neist vabanema. Nii see lihtsalt oli, kõigel oli oma aeg, oma tsükkel. Nagu kaks kümnendit Kennethi ajal. Head ajad. Ja nüüd see Duncan, kui tal lastakse edasi laamendada, siis tähendab see maagiatööstusele halbu aegu. Sest selge see, et kui on nii, et jumalad juhivad häid ja halbu aegu, meie lühikest inimelu ja selle lõppu, siis tuleb teha kõik selleks, et saada ise jumalaks. See on lihtsam, kui võiks arvata, ja see, mis takistab enamikul jumala staatust omandamast, on hirm või ebausk, ja oma hirmunud allaheitlikkuses arvatakse, et on olemas moraal, punt taevareegleid, mis kehtivad kõigi inimeste kohta. Aga need reeglid on just nende tehtud, kes räägivad sulle, et nad on jumalad, ja reeglid teenivad kummalisel kombel just neid jumalaid. Nojah, ja ongi hea, kõik ei saagi jumalad olla ja iga jumal vajab kogudust, klientuuri. Turgu. Linna. Mitut linna.

Hekate astus ruumi tagaseina, asetas käed kepi käepidemele ja lihtsalt seisis. See oli tema vabrik. Siin oli tema vabrikuomanik. Kasvavas tööstusharus. Varsti peab ta tootmist laiendama. Kui ta nõudlust ei rahulda, siis teevad seda teised, sellised olid kapitalismi lihtsad reeglid. Seepärast oli tal ammu olnud plaan võtta üle mõni mahajäetud vabrik, alustada seal kattevarjuks fiktiivset tootmist ja valmistada tagaruumides nõiakeedust. Valvurid, okastraataiad, oma veokid, mis sõidavad sisse-välja. Ta võiks tootmist kümnekordistada ja eksportida üle kogu riigi. Aga see torkaks rohkem silma ja nõuaks politseikaitset. See nõuaks politseiülemat, kes kuuluks temale. See nõuaks Kennethit. Nii et mida teha, kui Kenneth on surnud? Tuleb teha endale uus ja kaotada ta teelt takistused.

Hakkijad ja pakkijad saatsid talle kramplikke naeratusi ja nappe noogutusi ja asusid seejärel uue energiaga oma ülesannete kallale. Nad kartsid. See oligi nende inspektsioonireidide põhieesmärk. Mitte tsüklit peatada, see oli pöördumatu, vaid seda aeglustada. Kõik selles keldriruumis püüavad teda mingil hetkel alt tõmmata, võtta paar grammi koju kaasa ja maha müüa. Nad paljastatakse ja kohtuotsus viiakse kiirelt täide. Seda teeb Strega. Talle paistsid mitmekülgsed tööülesanded meeldivat. Näiteks olla koos õdedega sõnumiviija.

„Noh, Strega,” ütles Hekate. „Mis sa arvad, kas Macbethisse külvatud seeme idaneb?”

„Nagu ohakad, sirutavad ka inimese ambitsioonid end alati päikese poole ning varjutavad ja tapavad enda ümber kõik.”

„Loodame, et see nii on.”

„Nad on ohakad, nad ei saa sinna midagi parata. Nad on õelad ja rumalad. Kui nad näevad, et ettekuulutaja esimene ennustus täitub, usuvad nad järgmist pimesi. Ja nüüd sai Macbeth ju teada, et ta on organiseeritud kuritegevuse osakonna uus juht. Nüüd on ainus küsimus selles, kas Macbethis on küllaldaselt ohaka ambitsiooni. Ja julmust, mida tipputõusuks vaja läheb.”

„Macbethis seda ei ole,” ütles Hekate. „Aga temas küll.”

„Temas?”

„Ladys, Macbethi armastatud käskijannas. Ma ei ole teda kunagi kohanud, aga ometi tunnen tema hingesaladusi ja mõistan teda paremini kui sind, Stega. Lady vajab ainult pisut aega, et jõuda vältimatule järeldusele. Usu mind.”

„Nagu näiteks?”

„Et Duncan tuleb kõrvaldada.”

„Ja seejärel?”

„Seejärel,” ütles Hekate ja toksis kepiga vastu põrandat, tokktokk, „algavad jälle head ajad.”

„Kas sa oled kindel, et me suudame Macbethi ohjata? Nüüd, kus ta kaine on, kas ta pole liiga … moralistlik?”

„Mu kallis Strega, ainus, mis on ettearvatavam kui narkar või moralist, on armunud narkar ja moralist.”

Banquo lamas teise korruse magamistoas ja kuulatas vihma, toavaikust, rongimürinat, mida ei tulnud ega tulnud. Rööpad möödusid majast ja ta silme ette kerkis märjalt läikiv killustik, kust oli eemaldatud relsse ja liipreid. Noh, õigemini varastatud. Vera ja tema olid olnud siin õnnelikud. Neil olid siin olnud head ajad. Ta oli tutvunud Veraga, kui naine töötas kullassepaäris Jacobs & Pojad, kust saksad käisid üksteisele abielusõrmuseid ja kingitusi ostmas. Ühel õhtul andis alarm märku sissemurdmisest ja Banquo, kes juhtis patrullautot, oli enne minuti möödumist huilgava sireeniga kohal. Kullassepaäris püüdis ehmunud noor naine meeleheitlikult üle lärmava alarmi hüüda, et ta hakkas poodi sulgema, et ta on uus ja tegi poodi valve alla pannes ilmselt midagi valesti. Banquo kuulis ainult mõnda üksikut sõna, aga see-eest oli tal aega naist silmitseda. Ja kui too lõpuks nutma puhkes, oli Banquo tal tasakesi lohutavalt ümbert kinni võtnud. Ta tundus nagu väike soe värisev linnupoeg. Järgnevatel nädalatel olid nad käinud kinos, matkamas tunneli päiksepoolses osas ja Banquol oli õnnestunud teda välisukse ees peaaegu suudelda. Neiu elas kodus, töölisperekonnas, kus ta oli varasest noorusest pidanud teenima hakkama ja töötanud koos vanematega Estexi vabrikus. Kuni ta sai hirmsa köha ja arstilt mitteametliku soovituse minna tööle mujale ja oli pääsenud tänu headele soovitustele Jacobsi ärisse.

„Palk on väiksem,” ütles neiu. „Aga eluiga pikem.”

„Sa köhid ikka veel.”

„Ainult vihmase ilmaga.”

„Hangime siis rohkem päikest. Lähme pühapäeval jalutama?”

Poole aasta pärast oli Banquo tulnud ühel päeval kullassepaärisse ja küsinud neiult, kas too oskab talle kihlasõrmust soovitada. Neiu oli nii suurde segadusse sattunud, et Banquo pidi lausa naerma.

Pärast abiellumist kolisid nad siia majja, mis oli tookord väike kahepereelamu, mille alumisel korrusel elasid naabrid. Nad olid raha kogunud, ostnud sama voodi, kus Banquo praegu lamas, ja seal armastanud. Naabrite säästmiseks oli Vera – kes oli kirglik, aga häbelik naine – oodanud, et tulla koos rongiga. Aga kui rong mürinal möödus ja laelamp kõikus, laskis Vera kõik valla, karjus ja surus Banquole küüned selga. Sama tegi ta siis, kui ta samas voodis Fleance’i sünnitas, ootas rongi tulekut ja röökis siis, surus küüned Banquole käeselga ja pressis välja poja.

Järgmisel aastal ostsid nad ära alumise korruse ja said ruumi juurde. Nad olid ju kolmekesi ja peagi võis lisa oodata. Aga viie aasta pärast olid nad kahekesi, poiss ja mees. Vera kopsud ei pidanud vastu. Arstid panid süü saastunud õhule, vabrikureostusele, mille madalrõhkkonnad maadligi surusid ja mis jäi kaanena linna kohale. Ja juba kahjustatud kopsudega … Banquo süüdistas ennast. Et ta ei olnud suutnud nii palju raha kokku kraapida, et kolida perega teisele poole tunnelit, Fife’i, ükskõik kuhu, kus paistis natukegi päikest ja õhk oli hingatav.

Nüüd oli neil ruumi liiga palju. Banquo kuulis, kuidas all raadio mängib ja teadis, et Fleance teeb koolitööd. Ta oli usin, see Fleance, täis kõva tahtmist. Banquot lohutas see, et võimekad, kes algul palju muidu said, kaotasid innu ja hoo, kui asjad raskemaks muutusid. Ja siis tuleb Fleance’i-suguste kord, kes olid sunnitud omandama head töövõtted ja olid sellega harjunud, et õppimine nõuab pingutust. Jah, küll temal läheb hästi. Ja kes teab, äkki leiab poiss mõne tüdruku ja loob ise pere. Selles majas näiteks. Äkki saabuvad uued ja paremad ajad. Äkki saavad nad Duncanile veelgi enam abiks olla, nüüd kus Macbeth ja tema juhivad selles linnas võitlust organiseeritud kuritegevusega. See oli olnud talle niisama suur üllatus nagu teistele peakorteris. All Kaardiväe keldris oli inspektor Ricardo öelnud otse välja, et tal on raske ette kujutada ülikonna ja lipsuga Macbethi ja Banquot kirjutuslaua taga. Joonimas tabeleid ja esitamas eelarvet. Või vestlemas kokteilipeol politseiülemate, linnavolikogu liikmete ja teiste härrastega. Aga küll nad veel näevad. Tahtepuuduse taha küll asi pidama ei jää. Ja vahest oligi nüüd käes Macbethi-suguste kord, kes olid harjunud pingutama, et saada oma tahtmist. Peakorteris ei teadnud keegi peale Duffi, kui sõltuv oli Macbeth teismelisena olnud spiidist, kui segaseks see ta ajas, kui lootusetu juhtum ta oli. Banquo oli tookord patrulliv konstaabel ja kondas mööda vihmast pladisevaid tänavaid, kui sattus poisi peale, kes oli bussiooteputka pingil kerra tõmbunud ja narkouimast teadvusetu. Banquo äratas ta üles, tahtis ta minema ajada, aga poisi pruunides paluvates silmades oli midagi. Midagi nobedates liigutustes, kui ta tõusis, midagi jässakas treenitud kehas, mis ütles Banquole, et poiss hakkab raisku minema. Midagi, mis oli juba kusagile teel. Midagi, mida äkki saab veel päästa. Banquo oli viinud kergelt kogeleva viieteistaastase sel õhtul koju, andnud talle kuivad riided, lasknud Veral tal kõhu täis sööta ja pannud ta seejärel voodisse. Järgmisel päeval, pühapäeval, olid Vera, Banquo ja poiss sõitnud läbi tunneli, väljunud teisel pool päikesepaistel ja teinud rohelistel nõmmedel pika jalutuskäigu. Macbeth jutustas, algul kogeldes, seejärel vähem kogeldes, et oli kasvanud üles lastekodus ja unistas tsirkusekarjäärist. Ta näitas, kuidas oskab žongleerida, ja siis astus ta suurest tammest viie sammu kaugusele ja viskas Banquo taskunuga, nii et see jäi tüvesse võbisema. Raskem oli poisil olnud neile käsivarrearme näidata ja neist rääkida. Ta tegi seda alles hiljem, kui mõistis, et Banquo ja Vera on inimesed, keda ta võib usaldada. Ka siis rääkis ta ainult, et see algas pärast lastekodust põgenemist, aga jättis rääkimata, mis selleni tõukas. Pärast seda tuli veelgi pühapäevi, veelgi vestlusi ja jalutuskäike. Aga Banquo mäletas esimest eriti hästi sellepärast, et Vera sosistas talle autos kojusõidu „Teeme sellise poisi.” Ja kui uhke Banquo saatis neli aastat hiljem Macbethi politseikooli väravast sisse, oli Fleance kolmene ja Macbeth olnud niisama kaua kaine.

Banquo keeras ringi ja vaatas fotot öökapil. See kujutas teda ja Fleance’i, nad seisid kuivanud õunapuu all aias. Fleance’i esimene päev politseikoolis, tal oli seljas politseivorm, oli varahommik ja päike paistis, neile langes fotograafi vari.

Ta kuulis toolikolinat ja Fleance’i, kes hakkas allkorrusel ringi trampima. Vihaselt, pettunult. Alati ei olnud lihtne kõigest esimesel korral aru saada. Taipamine nõudis aega. Enda ja harjumuspärase mõtte- ja teguviisi muutmine nõudis aega ja tahtejõudu. Nii et oli vaja aega ja tahtejõudu, et loobuda narkouimast, pagemisest, millest oled nii suures sõltuvuses. Nagu oli vaja aega, et muuta linna, ebaõiglust õigeks ajada, lüüa plats puhtaks sabotööridest, äraostetavatest poliitikutest ja kriminaalsetest jõukudest, anda elanikele õhku, mida jälle hingata.

All oli jäänud vaikseks. Fleance oli võtnud istet.

Sest saab hakkama küll, kui võtta päev korraga ja teha tööd, teha seda, mida vaja.

Siis võis isegi juhtuda, et rong hakkab ühel päeval uuesti käima.

Ta kuulatas jälle. Aga kuulis vaid vaikust. Ja vihma. Aga kui ta silmad sulges, siis äkki ka Vera hingamist enda kõrval voodis.

Caithnessi nuuksuvad hingetõmbed rahunesid pikkamisi.

„Ma pean koju helistama,” ütles Duff, suudles naise higist laupa ja laskis jalad põrandale.

„Praegu?” pahvatas naine. Ja sellest, kuidas ta huulde hammustas, nägi Duff, et see oli kõlanud ägedamalt, kui naine seda soovinuks. Kes ütleb, et ta inimesi ei tunne?

„Ewanil valutas hommikul hammas. Ma tahan kuulda, kuidas läks.”

Caithness ei vastanud ja Duff jalutas ihualasti läbi korteri. Tal oligi nii kombeks, sest see oli ärklikorter ja naabrid sisse ei näinud. Pealegi ei olnud tal selle vastu midagi, et teda alasti nähti. Ta oli oma keha üle uhke. Võib-olla meeldis see talle eriti hästi just sellepärast, et ta oli kasvanud üles häbenedes oma armi, mis ta nägu poolitas. Korter oli suur, suurem kui ühelt avalikult teenistujalt, noorelt naiselt võis oodata. Duff oli pakkunud, et aitab tal üüri maksta, kuna ta veetis seal nii palju öid, aga Caithness ütles, et selle on enda peale võtnud ta isa.

Duff läks töökabinetti, pani ukse selja tagant kinni ja valis Fife’i numbri.

Kuulatas vihma, mis trummeldas ta pea kohal ärkliaknale. Naine võttis vastu pärast kolmandat kutsungit. Alati pärast kolmandat kutsungit. Kus ta ka majas poleks viibinud.

„Mina olen,” ütles ta. „Kuidas hambaarstil läks?”

„Tal on juba parem,” ütles naine. „Ma ei ole kindel, et see oli hambavalu.”

„Noo? Mis see siis oli?”

„On muid asju, mis võivad haiget teha. Ta nuttis ja kui ma küsisin, miks, ei tahtnud ta öelda ja pahvatas välja esimese asja, mis pähe tuli. Ta on juba magama heitnud.”

„Hm. Ma tulen homme koju ja räägin temaga. Kuidas ilm on?”

„Taevas on selge. Kuu paistab. Mis siis?”

„Võiks homme hommikul üheskoos järve äärde minna. Ujuma.”

„Kus sa oled, Duff?”

Duff tõmbus kangeks, naise toon oli imelik. „Kus? Grandis muidugi.” Ja lisas liialdatud lõbususega, nagu ta ise kuulis: „Väsinud meestel on uneaeg, kas tead.”

„Ma helistasin enne Grandi. Sealt öeldi, et sa pole tuba kinni pannud.”

Duff seisis nagu post, telefon käes.

„Ma helistasin sellepärast, et Emilie vajas matemaatikas abi. Ja nagu sa tead, ei ole mina liitma ja lahutama kuigi osav. Nii et kus sa oled?”

„Oma kabinetis,” ütles Duff ja hingas suu kaudu. „Ma magan kabinetis diivanil. See on täitsa pöörane, kui palju on teha. Anna andeks, et ma ütlesin, et olen hotellis, aga ma mõtlesin, et sinul ja lastel pole vaja teada, kui raske mul praegu on.”

„Raske?”

Duff neelatas. „Tööd on üle pea. Ja ometi ei saanud ma organiseeritud kuritegevuse juhi ametit.” Ta tegi grimassi, kuulis, kui haledalt see kõlas, nagu paluks ta, et naise kaastunne ta konksu otsast päästaks.

„Nojah, aga said vähemalt mõrvaosakonna. Ja juba uue kabineti, nagu ma kuulen.”

„Kuidas nii?”

„Ülemisel korrusel. Sest ma kuulen vihmapõrinat. Ma nüüd lõpetan.”

Kostis klõpsatus, siis oli naine läinud.

Duffi läbis külmavärin. Tuba oli jahe, ta oleks pidanud midagi selga panema. Mitte olema nii alasti.

Lady kuulas Macbethi hingetõmbeid ja teda läbis külmavärin.

Nagu oleks midagi külma kõndinud läbi toa. Vaim. Lapse vaim. Ta pidi sellest rusuvast pimedusest välja pääsema, lõhkuma end välja meelte vanglast, mis oli võtnud ta ema ja vanaema, pääsema valguse kätte. Võitlema vabaduse eest, ohverdama, mida ohverdada vaja, koha eest päikese all. Või siis: olema ise päike. Olema täht. Särav ema, kes põleb ära, et anda elu teistele. Aga põledes olema universumi keskpunkt. Jah. Põlema. Nagu tema hingeõhk ja ihu praegu põlesid ja toast külma pagendasid. Ta silitas käega üle oma keha ja tundis, et on kananahal.

See oli sama mõte, sama otsus nagu tookord. Et seda tuleb teha, et muud väljapääsu ei ole. Et ainus tee läheb otse edasi, otse läbi, mis ka ette ei jääks, nagu püstolikuul.

Ta pani käe Macbethi õlale. Too magas nagu laps. Magas viimast korda nagu laps. Siis raputas Lady ta ärkvele.

Macbeth keeras pomisedes tema poole, võttis temast kinni. Alati teenistusvalmis. Lady hoidis tema käsi pihus.

„Kallim,” sosistas ta. „Sa pead ta tapma.”

Macbeth lõi silmad lahti, need särasid tema poole pimeduses.

Lady päästis ta käed lahti.

Pani pihu mehe põsele. Seesama otsustavus nagu tookord.

„Sa pead Duncani tapma.”