Макбет

4. peatükk

See võttis kakskümmend minutit.

Kakskümmend minutit alates sellest, kui Duff sisenes haiglasse ja surus sõrmed laubatätoveeringuga mehe õlga, kuni ta väljus haiglast pahviks löödult, aga piisava infoga, kes, kus ja millal, nii et see inimene poleks mingil juhul saanud seda tagasi ajada, kui ta süütu ei olnud. Pahviks löödult sellepärast, et – kui asi oli juba nii hull, et nende seas oli äraandja –, et see oli peaaegu liiga hea, et olla tõsi.

See võttis kolmkümmend minutit.

Kolmkümmend minutit sestsaadik kui Duff istus autosse, sõitis läbi loiult soriseva vihma, mida langes linnale nagu vanamehe pissisoru, parkis politsei peakorteri ette, sai politseiülema eestoatibilt armuliku noogutuse, et võib mööda minna, kuni ta seisis Duncani ees ja ütles välja ühe sõna. „Cawdor.” Ja politseiülem kummardus üle kirjutuslaua, küsis, kas Duff on kindel, et nad räägivad siiski kuritegelike jõukude osakonna juhist, nõjatus toolile, tõmbas käega üle näo ja esimest korda kuulis Duff, kuidas Duncan vandus.

See võttis nelikümmend minutit.

Nelikümmend minutit sestsaadik kui Duncan veendus, et Cawdoril on aeg puhkust võtta, tõstis telefonitoru ja andis Macbethile arreteerimiskäsu, kuni kaheksa Kaardiväe meest olid piiranud sisse Cawdori maja, mis asus nii kaugel läänes, et prügil käidi ikka veel järel ja kodutud olid eemaldatud, suurel krundil, kust avanes vaade merele ja lähim naaber oli linnapea Tourtell. Kaardivägi jättis kaubiku kahe kvartali kaugusele ja hiilis majale ligi, kaks meest kummastki küljest.

Macbeth ja Banquo istusid värava kõrval kõnniteel seljaga lõunakaares kõrguva müüri poole. Cawdor oli – täpselt nagu enamik ta naabreid – müüriharjale klaasikillud liiminud, aga Kaardiväel olid nende ületamiseks matid kaasas. Operatsioon kulges tavapäraselt, meeskonnad pidid teatama raadiojaamaga, kui nad on kokkulepitud positsioonil. Macbeth vaatas üle tänava, kus üks kuue-seitsme-aastane poiss loopis nende saabudes garaažiseina vastu palli. Nüüd jättis poiss järele ja vahtis neid ammulisui. Macbeth pani sõrme suule ja poiss noogutas talle nagu kuutõbine. Sama näoilmega nagu asfaldil põlvitav valges riides poiss eelmisel õhtul, mõtles Macbeth.

„Ärka üles.” See oli Banquo, kes sosistas talle kõrva.

„Mis?”

„Kõik meeskonnad on teatanud, et on kohal.”

Macbeth hingas paar korda sügavalt sisse-välja. Nüüd tuli kõik muu välja lülitada, viia end Seisundisse. Ta vajutas kõnenuppu: „Siseneme kõik koos viiekümne sekundi pärast. Põhi? Kuuldel.”

Anguse hääl, vaimuliku laulva, pühaliku intonatsiooniga: „Kõik on valmis. Ei näe majas liikumist, kuuldel.”

„Lääs? Kuuldel.”

„Kõik on valmis.” See oli asendaja Seytoni hääl. Monotoonne, rahulik. „Oota, nüüd liikus elutoakardin. Kuuldel.”

„Okei,” ütles Macbeth. Ta ei pidanud isegi mõtlema hakkama, see oli osa ootamatute olukordade drillist, mida nad päevast päeva treenisid. „Siis oleme vist avastatud ja lõpetame allalugemise ja lähme kohe sisse. Kolm – kaks – üks … läks!”

Ja seal see tuli, Seisund. Seisund oli nagu tuba, kus sa panid enda järel ukse kinni ja kus ei eksisteerinud peale Ülesande, sinu ja su meeste mitte midagi.

Nad tõusid püsti ja kui Banquo mati müürile klaasikildudele viskas, nägi Macbeth, kuidas palliga poiss viipas vaba käega aeglaselt nagu robot.

Mõne sekundiga olid nad üle müüri, sprintisid läbi aia ja Macbethil tekkis tuttav tunne, et ta suudab enda ümber kõike tajuda. Ta kuulis, kuidas oks tuules naksus, nägi, kuidas vares naabri katuseharjalt lendu tõusis, haistis rohus mädanevat õuna. Nad jooksid trepist üles ja Banquo lõi ukseakna püssikabaga katki, pistis käe sisse ja keeras ukse seestpoolt lahti. Kui nad üle läve astusid, kuulsid nad mitmel pool mujal majas klaasiklirinat. Kaheksa ühe vastu. Kui Macbeth oli küsinud Duncanilt, kas tõesti on alust oletada, et Cawdor osutab vastupanu, vastas Duncan, et ta ei taha mitte sellepärast suurejoonelist arreteerimist.

„See on selleks, et saata signaal, Macbeth. Et me ei suhtu omadesse leebemalt. Vastupidi. Lööge aknad puruks ja uksed sisse, tehke kära ja tooge Cawdor rauduskäsi eesuksest välja, et kõik näeksid ja räägiksid.”

Macbeth sisenes esimesena. Surus automaadi vastu õlga, kui pilk kammis esikut. Liibus elutoa ukse kõrval seljaga vastu seina. Silmad harjusid vähehaaval pimedusega pärast eredat päikesepaistet õues. Tundus, et majas on kõik kardinad ette tõmmatud. Banquo tuli ja läks edasi elutuppa.

Kui Macbeth end seinast lahti lükkas, et talle järele minna, see juhtuski.

Ründaja ilmus hääletult ja välkkiirelt kitsa trepikäigu pimedusest ja tabas Macbethi rindu, nii et ta kukkus selg ees.

Macbeth tundis kõril kuuma hingust, aga sai püssitoru nende vahele ja lõi koonu kõrvale, nii et suured hambad vajusid hoopis õlga. Ta karjatas valust, kui suur larisev koerapea rebis nahka ja liha. Macbeth püüdis lüüa, aga vaba käsi oli püssirihma takerdunud. „Banquo!” Cawdoril ei pidanud koera olema. Enne operatsiooni kontrollisid nad säärased asjad alati üle. Aga see oli koer ja tugev pealekauba. Macbeth tundis, kuidas püssitoru kõrvale pressiti. Koer kippus kõri kallale. Varsti hammustab ta unearteri läbi.

„Ban…”

Koer tardus. Macbeth käänas pead ja vahtis kustunud koerasilmadesse. Siis lõtvus loomakere ja vajus tema peale kokku. Macbeth veeretas selle endalt maha ja vaatas üles.

Tema kohal seisis Seyton ja ulatas käe.

„Aitäh,” ütles Macbeth ja tõusis abita püsti. „Kus Banquo on?”

„Tema ja Cawdor on seal,” ütles Seyton ja näitas peaga elutoa poole.

Macbeth astus uksele. Nad olid tõmmanud kardinad eest ja ereda valguse taustal nägi ta lakke vahtiva Banquo selga. Tema kohal hõljus päikeseoreoolis ingel, pea langetatud nagu palveks või andestuseks.

*

Möödus tund.

Tund aega sestsaadik, kui Macbeth oli öelnud „läks!”, kuni Duncan oli kogunud kõik osakonna- ja sektsiooniülemad peakorteri suurde nõupidamisruumi.

Ta seisis kõnepuldis ja vaatas pabereid, kuhu ta oli Duffi teada kirjutanud sõnad nii, nagu neid tema meelest öelda tuli, aga peagi ta unustab selle ja räägib nii, nagu hetkel tunneb. Mitte sellepärast, et politseiülem oleks ettearvamatu, kaugel sellest, vaid ta teadis, et sõna oli tema käsutuses lihtsalt sellepärast, et ta oli niisama palju tunde- kui mõistuseinimene, kes mõtles, nagu tundis, ja vastupidi. Mees, kes mõistis iseend ja seetõttu teisi, mõtles Duff. Juht. Säärane, kellele rahvas järgnes. Säärane mees, kelle moodi Duff tahtis olla.

„Te kõik teate, mis juhtus,” lausus Duncan tõsiselt ja vaikselt, aga nii kandva häälega, nagu oleks seda üle saali hõiganud. „Ma tahtsin teid sellegipoolest informeerida enne pärastlõunal toimuvat pressikonverentsi. Üht meie kõige usaldusväärsemat politseiametnikku, komissar Cawdorit, süüdistatakse ja kahtlustatakse korruptsioonis. Ja nagu näib, viitab kahjuks kõik sellele, et kahtlus on õigustatud. Kuna teda seostatakse eriti Norse Ridersiga – kus me ju eile sooritasime õnnestunud reidi –, oli mõistagi risk, et ta püüab antud olukorras tõendeid rikkuda või põgeneda. Seepärast andsin ma täna hommikul kell kümme Kaardiväele käsu komissar Cawdor viivitamatult kinni pidada.”

Duff oli lootnud, et ka tema nime mainitakse, aga mõistnud samas, et Duncan ei taha üksikasju avaldada. Sest kui politseiharidus midagi õpetab, siis seda, et lendu lastud sõna ei saa tagasi kutsuda. Seepärast võpatas ta, kui Duncan tõstis pilgu ja ütles: „Komissar Macbeth, kas sa oleksid nii kena ja tuleksid siia, et anda kinnipidamisest lühike ülevaade?”

Duff keeras pead ja nägi, kuidas kolleeg pika sammuga mööda vahekäiku poodiumi poole astus, ka tema silmanähtavalt üllatunud. Sest politseiülematel pole säärasel puhul kombeks anda sõna teistele, vaid nad ütlevad ise, mida öelda vaja, lühidalt ja täpselt, ja lõpetavad koosoleku, et kõik saaksid minna tagasi ja teha linn paremaks elukohaks.

Macbeth paistis saali ees kohmetu. Ta oli ikka veel Kaardiväe musta välivormiga, aga tõmblukk oli kurgu alt nii palju lahti, et paremal õlal võis näha valge sideme helendust.

„Noh, ühesõnaga,” alustas ta.

Polnud just elegantne algus, aga ega keegi oodanudki, et Kaardiväe juht oleks osav sõnaseadja. Macbeth vaatas kella, nagu kiirustaks kuhugi. Aga kõik inimesed saalis teadsid, miks ta nii teeb, et see on automaatne refleks politseinikul, kel on palutud aruanne esitada ja kes muutub ebakindlaks. Ta vaatab kella, nagu oleks tegemist kohustusliku kellaajainfoga, mis juhtus millal, või et kella sihverplaat võib vähemalt mälule toeks olla.

„Kell kümme viiskümmend neli,” ütles Macbeth ja pidi kaks korda köhatama, „… alustas Kaardivägi tormijooksu komissar Cawdori elukohale. Terrassiuks oli paokil, aga polnud ühtki märki sissemurdmisest ega vägivallast ega sellest, et keegi seal enne meid oleks viibinud. Peale koera. Polnud ka ühtki märki, et seda oleks teinud keegi muu peale Cawdori …” Alles nüüd tõstis Macbeth pilgu kellalt ja vaatas kuulajate poole. „Üks tool oli ümber kukkunud, aga kaugemal terrassiukse ees. Ma ei taha ette rutata uurimisrühma järeldustest, aga jäi mulje, nagu poleks Cawdor end puues ainult toolilt maha astunud, vaid hüpanud, ja löönud tagasi pendeldades tooli üle toa. See klapiks ka hukkunu kehaeritistega, mis katsid laialt põrandat. Laip oli külm, enesetapp tundub ilmne ja üks meestest küsis, kas nad võivad protseduurireegleid eirata ja poodu alla võtta, sest Cawdor oli siiski olnud elupõline politseinik. Ma ütlesin, ei …”

Duff märkas Macbethi kunstpausi. Mis oli just nagu selleks, et kuulajaskond kuulaks oma vaikust. Seda trikki oskas ka Duff kasutada, oli näinud Duncanit kasutamas, aga ta poleks arvanud, et see kuulub ka praktikust Macbethi repertuaari. Ja võib-olla ei kuulunudki, sest nüüd vaatas ta uuesti käekella:

„… kell kümme viiskümmend üheksa.”

Macbeth tõstis pilgu ja tõmbas otsekui lõpetava žestina jopivarruka kella peale.

„Nii et Cawdor ripub seal ikka veel. Mitte uurimise huvides, vaid sellepärast, et ta oli korrumpeerunud politseinik.”

Saal oli nii hääletu, et Duff kuulis, kuidas vihm lae all akent piitsutas. Macbeth keeras Duncani poole ja noogutas korra. Siis astus ta poodiumilt alla ja läks oma kohale.

Duncan ootas, kuni Macbeth oli istet võtnud, ja ütles siis:

„Aitäh, Macbeth. See viimane, mis sa ütlesid, ei ole pressikonverentsi teema, aga minu meelest oli see sobiv lõppakord meie asutusesisesele teabekoosolekule. Ja ärge unustage, et inimese kurjuse ja nõrkuse hukkamõistu võib näha ka kui headuse ja tugevuse optimistlikku ülistust. Nii et tagasi head tööd tegema, armas rahvas.”

Noor õde seisis ukse juures ja vaatas patsienti, kes oli ülakeha paljaks võtnud. Mees oli kogunud oma pikad tumedad juuksed kuklasse punti, kui arst verise sideme vasaku õla ümbert lahti harutas. Õde teadis ainult seda, et mees on politseinik. Ja lihaseline.

„Hull lugu,” ütles arst. „Siin tuleb tublisti lappida ja nõeluda. Ja teha teetanusesüst, me teeme seda alati koerahammustuse puhul. Aga kõigepealt teeme valuvaigistava süsti. Maria, kas sa …”

„Ei,” ütles patsient ja vahtis ainiti seina.

„Kuidas?”

„Ilma tuimastita.”

Kabinetti sugenes vaikus.

„Ilma?”

„Ilma.”

Arst kavatses mainida valu, kui märkas küünarvartel arme. Vanu arme. Aga pärast sellesse linna kolimist oli ta seda tüüpi arme näinud liigagi tihti.

„Saan aru,” ütles ta. „Ilma tuimastita.”

Duff vajus kontoritooli leenile ja surus telefonitoru vastu kõrva.

„Mina olen, kullake. Mis te teete?”

„Emilie läks sõbrannadega ujuma. Ewanil valutab hammas, ma viin ta hambaarstile.”

„Okei. Tead, ma jään täna hilja peale.”

„Miks?”

„Ilmselt pean ööbima linnas.”

„Miks?” kordas naine. Tema hääl ei väljendanud meelepaha ega nördimust. See kõlas nii, nagu tahaks ta teada, näiteks selleks, et põhjendada tema mittetulekut lastele. Mitte et ta seda ise vajas. Mitte et …

„See on varsti uudistes,” ütles Duff. „Cawdor võttis endalt elu.”

„Oh taevas. Kes on Cawdor?”

„Sa ju tead?”

„Ei.”

„Jõukude osakonna juht ometi. Ta oli tugev kandidaat organiseeritud kuritegevuse juhi kohale.”

Vaikus.

Naine ei olnud tema töö vastu kunagi eriti huvi tundnud. Tema maailm oli Fife, lapsed ja – vähemalt varem, kui Duff veel kodus oli – abikaasa. Mis sobis Duffile hästi. Selles mõttes, et ta ei pruukinud nendega jubedusi jagada. Teisest küljest, kuna naine tema ambitsioonidele kaasa ei elanud, tähendas see, et ta ei näidanud üles arusaamist, kui palju see aega võtab. Milline ohver see on. Ja … mida Duff vajab, kurat võtaks.

„Organiseeritud kuritegevuse juht on Duncani ja politseiülema asetäitja Malcolmi järel politsei käsuliinis kolmandal kohal. Nii et jah, see on suur asi ja tähendab, et ma pean jääma siia. Ilmselt ka järgmisteks päevadeks.”

„Ainult ütle, et sa oled siin sünnipäeva eelõhtul.”

Sünnipäeva eelõhtu. Kurat! See oli nende traditsioon, päev enne laste pärissünnipäeva, kui nad istusid neljakesi koos, sõid lihasuppi ja said isalt ja emalt kingituse. Kas tal oli Ewani sünnipäev tõesti meelest läinud? Võib-olla oli kuupäev viimaste päevade sündmuste tõttu peast lipsanud, aga ta oli kõigest hoolimata käinud ja ostnud selle, mida Ewan ütles end tahtvat, kuna Duff oli talle rääkinud, kuidas narkotalituse jälitajad töötavad, kuidas end maskeerivad, et neid ära ei tuntaks. Duffi ees sahtlis oli ilusti pakitud kingitus, kus oli valehabe ja liim, nullklaasiga petuprillid ja roheline villane soonikmüts, kõik täiskasvanu mõõtu, et Ewan jääks uskuma, et ta isa ja teised narkotalituses kannavad täpselt samasuguseid.

Tema telefonil vilkus tuluke. Siseliin. Ta aimas, kes see on.

„Üks hetk, kullake.”

Duff vajutas lambi all nuppu. „Jah?”

„Duff? Duncan siin. Asi on pärastlõunases pressikonverentsis.”

„Ah nii?”

„Ma tahaksin näidata, et meie töö ei ole juhtunust pärsitud, et me mõtleme juba ette, nii et ma tahan teha teatavaks organiseeritud kuritegevuse uue tegevjuhi nime.”

„Organiseeritud kuritegevuse? Ee … ah juba?”

„Kuu lõpul pean ma seda niikuinii tegema, aga kuna jõukude osakonnal juhatajat ei ole, siis on praktilisem, kui määrame sinna kohe ametisse juhi kohusetäitja. Kas sa tuleksid mu kabinetti?”

„Aga muidugi.”

Ühendus katkes. Duff istus ja vahtis kustunud tulukest. See oli ebaharilik, et politseiülem helistas isiklikult, sest tavaliselt kutsus nõupidamisele ikka sekretär või mõni ülemuse abi. Juhi kohusetäitja. Kes suure tõenäosusega võtab üle ka ametikoha, kui formaalsused – avalduse esitamine, kandidaadi arutamine töökomisjonis – on täidetud. Duffi pilk leidis teise tulukese. See põles. Tal oli täiesti meelest läinud, et naine ootab.

„Kullake, midagi tuli vahele, ma pean jooksma.”

„Ah nii? Ma loodan, et see pole midagi hullemat.”

„Ei ole,” naeris Duff. „Mitte midagi hullu. Absoluutselt mitte. Kullake, ma arvan, et sa võiksid täna õhtul raadiouudistest kuulata, kes saab organiseeritud kuritegevuse uueks juhiks.”

„Noo?”

„Musi kaelale.” Neid sõnu polnud nad hüvastijätuks enam palju aastaid kasutanud. Duff pani toru hargile ja jooksis – ta ei suutnud end tagasi hoida – uksest välja ja trepist üles ülemisele korrusele. Üles, üles, kõrgemale ja kõrgemale.

Sekretär palus Duffil kohe sisse astuda. „Teid oodatakse,” naeratas ta.

Naeratas. Ta ei naeratanud iial.

Politseiülema suures ja avaras, aga kainelt sisustatud kabinetis ümmarguse tammise laua taga istus peale Duncani veel neli inimest. Ülema asetäitja Malcolm, kes oli enneaegu halliks läinud ja kandis prille. Ta oli Capitoli ülikoolis filosoofiat ja majandust õppinud, rääkis nagu õpetatud mees ja teda peeti peakorteris valgeks vareseks. Ta oli Duncani vana sõber ja politseiülem põhjendas tema meeskonda arvamist sellega, et nad vajavad Malcolmi laialdast juhtimisalast asjatundlikkust. Teised väitsid, et põhjus on selles, et Duncan vajab Malcolmi alati tingimusteta jah-sõna juhtkonna koosolekutel. Malcolmi kõrval kummardus laua kohale albiinokahvatu Lennox, agarust täis nagu alati. Tema osakond, korruptsioonivastane osakond, oli loodud Duncani ümberkorralduste käigus. Oli toimunud lühike arutelu, kas sõna vastane peaks nimesse jääma, mõni vaidles vastu, et näiteks pole ju narkovastane talitus ega mõrvavastane osakond. Sõna vastane sissetoomise kasuks rääkis asjaolu, et Kennethi ajal oli narkotalitust rahvasuus pilkavalt nimetatud korruptsiooniosakonnaks.

Teisel pool Duncanit istus tema assistent, kes koosolekut protokollis, ja tema kõrval komissar Caithness.

Kuna Duncan oli oma kabinetis suitsetamise ära keelanud, polnud laual tuhatoosi, milles olevad konid oleksid Duffile öelnud, kui kaua nad umbes seal istunud olid, aga ta märkas, et mõnel kirjutusplokil laual olid kohviplekid ja mõni kohvitass oli peaaegu tühi. Ja aval, leebe, peaaegu lõõgastunud meeleolu viitas sellele, et oli jõutud kokkuleppele.

„Aitäh, et sa nii ruttu kohale said tulla, Duff,” ütles Duncan ja osutas avatud pihuga viimase vaba tooli poole. „Luba, et asun kohe asja juurde. Lugu on nii, et me kiirustame tagant, et ühendada sinu narkotalitus ja jõuguosakond organiseeritud kuritegevuse osakonnaks. See on meie esimene kriisiolukord sestsaadik, kui ma võtsin oma valdusse selle tooli seal …” Duff heitis pilgu kirjutuslaua poole, kuhu Duncan oli noogutanud. Politseiülema tühi tool oli kõrge korjuga ja suur, aga ei näinud eriti mugav välja. Liiga järsk. Ilma pehme polstrita. See tool oli Duffi maitse.

„… nii et mul on tunne, et tarmukuse ilmutamine on tähtis signaal.”

„Kõlab arukalt,” ütles Duff. Ja kahetses samal hetkel, sest nüüd jäi mulje, nagu kujutaks ta ette, et on kutsutud kohale juhtkonna arutluskäigule hinnangut andma. „Ma tahan öelda, ma usun, et see on õige.”

Laua ümber saabus hetkeks vaikus. Kas ta oli astunud liiga kaugele teises suunas, andnud mõista, et tal puudub oma arvamus?

„See inimene peab olema inimene, kelle kohta me teame saja protsendi kindlusega, et ta ei ole korruptant,” ütles Duncan.

„Loomulikult,” ütles Duff.

„Mitte ainult sellepärast, et me ei saa endale lubada sarnaseid skandaale nagu Cawdori juhtum, vaid me vajame kedagi, kes suudaks aidata meil tõeliselt suuri kalu püüda. Ja praegu ei viita ma Swenole, vaid Hekatele.”

Hekate. Vaikus kabinetis pärast selle nime kõla oli kõnekas.

Duff ajas end sirgu. See oli tõtt-öelda suur ülesanne. Aga selgemast selge, et amet nõudiski, et sa tapaksid lohe. Ja see oli vahva. Sest nüüd see algas. Elu teise, parema mehena.

„Sina juhatasid ju seda õnnestunud reidi Norse Ridersi vastu,” ütles Duncan.

„Ega ma seda üksi teinud, sir,” ütles Duff. Tuli kasuks näidata pisut alandlikkust, eriti olukorras, kus see ei tundunud hädavajalik, sest just siis võis seda endale lubada.

„Just nimelt,” ütles Duncan. „Macbeth aitas teid. Üsna palju ka, nagu ma aru sain. Millise mulje ta sulle üldiselt jätab?”

„Mulje, sir?”

„Jah, te õppisite ju politseikoolis samal kursusel. Ta on Kaardiväes vaieldamatult head tööd teinud ja kõik seal on temast kui juhist vaimustuses. Aga selge see, Kaardivägi on väga spetsiifiline osakond. Sellepärast tahtsime kuulda sinu arvamust, kes sa teda tunned: kas sa arvad, et Macbeth võiks olla sellele ametikohale sobiv mees.”

Duff pidi kaks korda neelatama, enne kui häälepaelad kandma hakkasid. „Ja sa pead silmas, et Macbeth oleks siis see mees, kes juhiks organiseeritud kuritegevust?”

„Jah.”

Duff vajas paari sekundit. Ta kattis käega suu, tõmbas kulmud ja lauba kipra ja lootis, et see jätab mulje sügavast mõttetegevusest – ja mitte sügavast pettumusest.

„Nii, Duff?”

„Üks asi on juhatada mehi majadele tormi jooksma, bandiite tulistama ja pantvange päästma,” ütles Duff. „Ja selles on Macbeth kahtlemata hea. Organiseeritud kuritegevuse juhtimine on töö, mis nõuab pisut teistsugust kvalifikatsiooni.”

„Selles oleme ühel nõul,” ütles Duncan. „See nõuab pisut teistsugust, aga mitte täiesti teistsugust kvalifikatsiooni. Juhtimine on juhtimine. Milline ta iseloom on? On ta usaldusväärne?”

Duff pigistas ülahuule pöidla ja nimetissõrme vahele. Macbeth. Pagana Macbeth! Mida küll öelda? See ametikõrgendus kuulus temale, Duffile, ja mitte suvalisele tüübile, kes oleks sama hästi võinud lõpetada žonglööri ja pistodaviskajana rändtsirkuses! Ta kinnitas pilgu maalile kirjutuslaua taga seinal. Naerunäol marssivad inimesed. Duncani sõnul pidi see väljendama tulevikuoptimismi, ühtekuuluvust, juhtimist ja solidaarsust. Pilt maanteel kerkis talle silme ette. Macbeth, tema ise, kaks tapetud poissi. Vihm, mis uhtis vere minema.

„Jah,” ütles Duff. „Macbethi võib usaldada. Aga ta on eelkõige käsitööline. See võib-olla tuli ilmsiks täna ka kõnepuldis.”

„Sellega ka nõus,” ütles Duncan. „Sellepärast ma kutsusingi ta ette, et näha, kuidas ta hakkama saab. Ja meie siin laua ümber oleme ühte meelt, et see, mida ta näitas, oli hiilgav näide praktiku austusest kehtestatud aruandemenetluse vastu, aga samal ajal ehtsa juhi oskus vaimustada ja inspireerida. „Cawdor ripub seal ikka veel, sest ta on korrumpeerunud politseinik”.”

Summutatud naer laua ümber, kui Duncan imiteeris Macbethi robustsevõitu idamurret.

„Kui tal tõesti need omadused on,” ütles Duff ja kuulis, kuidas sisehääl talle sosistas, et ta ei peaks, „siis peaks ju küsima, miks ta ei ole politseikoolile järgnenud aastatega kaugemale jõudnud.”

„Tõsi,” ütles Lennox. „Aga näe, see on üks tugevamaid argumente Macbethi poolt.” Ta naeris sobimatult, heledalt, laginal. „Mitte kellelgi meist, kes me siin laua ümber istume, ei olnud endise politseiülema alluvuses väljapaistvat ametikohta. Sest me, täpselt nagu Macbeth, ei teinud mängu kaasa, keeldusime pistist võtmast. Mul on allikad, kes teavad, et see pidurdaski Macbethi karjääri.”

„Siis olete ju sellele küsimusele juba vastanud,” lausus Duff paindumatult. „Ja loomulikult võtnud arvesse ka tema vahekorda selle kasiinoomanikust naisterahvaga.”

Malcolm heitis kiire pilgu Duncanile. Sai vastu peanoogutuse ja võttis sõna. „Majanduskuritegude osakond on asunud pealetungile valdkondade vastu, mis tohtisid eelmise juhtkonna ajal kahe silma vahele jääda, ja on sellega seoses nüüdsama kontrollinud Kasiino Ivernessi üksipulgi läbi. Nende järeldus on üksmeelne, Invernessi peetakse eeskujulikult, nii raamatupidamise, maksude kui ka tööhõiveolukorra mõttes. Mis ei ole selles valdkonnas sugugi endastmõistetav. Just praegu uuritakse lähemalt Kasiino Obeliski …”, ta muigas. „Ja lubatagu mul öelda, et seal on hoopis teine lugu. To be continued, nagu öeldakse. Aga Ladyle ja tema asutusele ei ole meil midagi ette heita.”

„Macbeth on töölisrajoonist ja autsaider,” ütles Duncan. „Samal ajal kui meid selle laua ümber peetakse siseringi kuuluvaks. Teatakse, et oleme hoidnud kokku Kennethi vastu, esindame kultuurimuutust politseijõududes, aga ka seda, et meil on kallis kõrgharidus ja me tuleme privilegeeritud, möbleeritud kodudest. Ma arvan, et hea on saata selline signaal, et politseis, meie politseis võivad kõik taustast ja sidemetest hoolimata tippu tõusta, kui vaid kõvasti ja ausalt tööd teevad. Rõhuga ausal.”

„See on hea signaal,” ütles Malcolm. „Eriti kui me enne lekitame ajakirjandusse Macbethi osa aust reidil Norse Ridersi vastu.”

„Hea mõte, sir,” ütles Lennox.

„Olgu nii.” Duncan lõi käed plaksuga kokku. „Duff, kas tahad midagi lisada?”

Kas te pole tema arme näinud?

„Duff?”

Kas te pole tema arme näinud?

„Kas midagi on valesti, Duff?”

„Ei, sir. Mul ei ole midagi lisada. Ma olen kindel, et Macbeth on hea valik.”

„Väga hea. Siis ütlen aitäh kõigile, kes te kohale tulite.”

Macbeth vahtis üksisilmi punast foorituld, kui kojamehed Banquo Volvo PV544 tuuleklaasi edasi-tagasi nühkisid. Auto oli läinud natuke Banquo moodi, saanud tublisti vanemaks kui teised ümberringi, aga oli heas töökorras ja usaldusväärne. Miski auto disaini juures, eriti etteulatuv alanevate terrassidega kapott jättis autost mulje kui ennesõjaaegsest reliktist. Aga sees ja kapoti all oli sel oma uhke omaniku sõnul kõik olemas, mida üks mees võib moodsalt autolt tahta. Kojamehed said tulvaga hädavaevalt hakkama ja voolav vesi viis Macbethi mõtted sulaklaasile. Märja mantliga poiss jooksis nende ees üle tee ja Macbeth nägi, et jalakäijate fooris oli roheline mees asendunud punasega. Pealaest jalatallani verine inimkeha. Macbethil jooksis värin üle keha.

„Mis on?” küsis Banquo.

„Mul hakkab vist palavik tõusma,” ütles Macbeth. „Ma näen viirastusi.”

„Viirastused ja märgid,” ütles Banquo. „Siis on see gripp. Mis seal imestada, muide, kogu eilse päeva läbimärg ja täna said koeralt pureda.”

„Muuseas, see koer. Kas me saime teada, kust ta tuli?”

„Ainult seda, et majapidamisse ta ei kuulunud. Ilmselt tuli sisse lahtisest terrassiuksest. Aga mind huvitab hoopis, kuidas ta surma sai.”

„Kas ma ei öelnud? Seyton tegi vagaseks.”

„Ma tean, aga ma ei leidnud ta kerelt ühtki märki. Kas ta kägistas koera ära?”

„Kust mina tean, küsi tema käest.”

„Ma küsisin, aga ta ei vastanud korralikult, vaid …”

„Isa, roheline.” Poiss kummardus tagaistmelt kahe mehe vahele. Macbeth heitis pilgu kiitsakale üheksateistaastasele poisile. Fleance oli pärinud pigem ema tagasihoidliku oleku kui isa südamliku joviaalsuse.

„Kumb see juhib, kas sina või su isa, poiss?” märkis Banquo, naeratas soojalt ja andis gaasi.

Macbeth vaatas inimesi kõnniteedel, koduperenaisi, kes tegid sisseoste, töötuid mehi kõrtsiuste taga järjekorras. Viimasel kümnel aastal oli linn hommikuti üha rahvarohkemaks muutunud. See oleks ehk pidanud jätma mulje linlikust saginast, aga juhtus vastupidi, apaatsed, lootuse kaotanud näod meenutasid pigem elavaid surnuid. Ta oli otsinud viimastel kuudel muutusemärke. Kas Duncani juhtimine on midagi muutnud või mitte. Kõige ilmsem, jõhker tänavakuritegevus, oli ehk pisut vähenenud, vahest sellepärast, et nad rohkem patrullisid. Või sellepärast, et see oli taandunud põiktänavate sügavusse, pimedusse.

„Pärastlõunased loengud politseikoolis,” ütles Macbeth. „Minu ajal neid ei olnud.”

„See ei ole loeng,” ütles poiss. „Mina ja paar teist korraldame kollokviumi.”

„Kollokviumi? Mis see veel on?”

„Fleance ja paar teist eriti pühendunut õpivad koos eksamiteks,” ütles Banquo. „Tore asi.”

„Isa ütleb, et ma pean minema ülikooli õigusteadust õppima, et politseikoolist ei piisa. Mis sina arvad, onu Macbeth.”

„Ma arvan, et sa pead kuulama oma isa.”

„Aga sina ju ka õigust ei õppinud,” väitis poiss vastu.

„Ja näed ise, kuhu see ta viis,” naeris Banquo. „Jäta jutt, Fleance, sa pead seadma endale kõrgemad sihid kui su armetu isa ja see tolgus seal.”

„Sa ju ise räägid, et mul ei ole juhisoont,” ütles Fleance.

Macbeth kergitas kulmu ja vaatas Banquole otsa.

„Tõesti? Ma arvasin, et isa amet on panna lapsed uskuma, et nad saavad kõigega hakkama, kui kõvasti pingutavad.”

„Seda küll, „ ütles Banquo. „Ja ma ei ole öelnud, et tal pole juhisoont, vaid oskusi. Ja see tähendab, et ta peab sellega tööd tegema. Ta on tark, ta peab lihtsalt õppima oma otsustuskindlust usaldama, see tähendab algatusvõime näitamist ja mitte pidevalt teiste järgi tegemist.”

Macbeth keeras tagaistme poole. „Karm kuju on su isa, Fleance.”

Fleance kehitas õlgu. „Mõni tahab alati kamandada ja otsustada, teised aga sellised ei ole, kas see on siis imelik?”

„Mitte imelik,” ütles Banquo. „Aga kui sa tahad midagi saavutada, siis tuleb ehk katsuda end muuta.”

„Kas sina oled end muutnud?” küsis Fleance tusasel häälel.

„Ei, mina olin nagu sina,” ütles Banquo. „Rahul sellega, et teised otsustavad. Aga mul oleks olnud hea meel, kui keegi oleks mulle öelnud, et minu hinnangud on niisama head nagu teiste omad. Ja vahel paremad. Ja kui su hinnangud on paremad, siis sa pead juhtima, siis on see su kohus kogukonna ees, pagan võtaks.”

„Mis sina ütled, onu, kas on tõesti võimalik end muuta ja hakata juhiks?”

„Ma ei tea,” ütles Macbeth. „Ma arvan, et mõni on juhiks sündinud ja saabki selleks, justkui endastmõistetavalt. Nagu politseiülem Duncan. Inimene, kes nakatab sind oma veendumusega, kes võib panna su millegi nimel surma minema. Samas kui teistel, keda ma tunnen, ei ole veendumusi ega juhiomadusi, neid kannustab ainult nii hirmus soov üles trügida, et lõpuks nad maanduvadki juhitoolile. Nad võivad olla intelligentsed, sarmikad ja veenvad, aga tegelikult nad inimesi ei mõista. Sest nad ei näe neid. Sest nad mõistavad ja näevad ainult üht: iseennast.”

„Kas sa räägid Duffist?” naeratas Banquo.

„Kes on Duff?” küsis Fleance õhinal.

„Mitte just täpselt,” ütles Macbeth.

„Räägi ometi, onu, ma olen siin ju selleks, et õppida.”

Macbeth ohkas. „Duff ja mina olime sõbrad lastekodus ja politseikoolis ja nüüd on ta narkotalituse juhataja. Aga võib ju ometi loota, et ta oma teel üht-teist õpib ja et see teda muudab.”

„Mitte tingimata teda,” naeris Banquo.

„Narkotalitus,” ütles Fleance. „Kas see on see mees, kelle nägu poolitab arm?”

„Just,” ütles isa.

„Kust ta selle sai?”

„Ta sündis sellega,” ütles Macbeth. „Aga siin ongi kool. Ole tubli.”

„Küll ma olen, onu Macbeth.”

Fleance’i onutamine pärines ajast, kui ta väike oli, nüüd ütles ta nii peamiselt irooniliselt. Aga kui Macbeth nägi, kuidas poiss läbi vihma politseikooli väravast sisse spurtis, tundis ta siiski, et see sõna soojendab.

„Tore poiss,” ütles ta.

„Sa peaksid ka lapsed saama,” ütles Banquo ja keeras kõnniteeservast sõiduteele. „Nad on kingitus kogu eluks.”

„Ma tean, aga Lady jaoks on natuke hilja.”

„Siis mõne nooremaga. Näiteks mõne sinuvanusega?”

Macbeth ei vastanud, vahtis ainult mõtlikul ilmel aknast välja. „Enne, kui ma punast foorimehikest nägin, mõtlesin ma surmale,” ütles ta.

„Sa mõtlesid Cawdorile,” ütles Banquo. „Ma rääkisin muuseas Angusega, kes jäi kõlkuvat Cawdorit vahtima.”

„Religioossed mõtisklused?”

„Ei. Ta ütles, et ei saa aru rikastest ja privilegeeritutest, kes endalt elu võtavad. Et kuigi Cawdor oleks töö kaotanud ja pidanud võib-olla lühikest vanglakaristust kandma, oli ta ju pannud piisavalt kõrvale, et elada pikka ja muretut elu. Pidin talle selgitama, et asi on kõrgelt kukkumises. Ja pettumuses, kui taipad, et tulevik ei vasta sinu ootustele. Seepärast on tähtis mitte liiga suuri ootusi hellitada, mitte liiga noorelt tippu tõusta. Tõusta sammhaaval, eks ole?”

„Sa lubad oma pojale enda omast paremat elu, kui ta vaid juurat õpib.”

„Poegadega on teine lugu. Nad on su elu pikendus. Nende ülesanne on tõusta kõrgemale.”

„Ei, mitte Cawdori.”

„Mida?”

„Ma ei mõelnud Cawdori peale.”

„Ah soo?”

„Vaid ühe poisi peale maanteel. Ta oli …” Macbeth vaatas aknast välja. „Punane. Verest läbi ligunenud.”

„Ära mõtle selle peale.”

„Külmavereliselt.”

„Külma… kuidas nii?”

Macbeth hingas raskelt. „Need kaks poissi Forresis olid alla andnud. Aga Duff lasi Sweno kiivriga poisi ikkagi maha.”

Banquo vangutas pead. „Ma teadsin, et seal oli midagi sellist. Ja teine poiss?”

„Ta oli tunnistaja.” Macbeth tegi grimassi. „Nad olid peolt minema silganud, tal polnud muud seljas kui läbimärg valge särk ja valged püksid. Ma võtsin pistoda välja. Ta hakkas mind paluma, ta ju teadis, mis ootab.”

„Ma ei pea ülejäänut kuulma.”

„Ma seisin ta selja taha. Aga ma ei suutnud. Seisin, pistoda püsti käes, ega suutnud midagi teha. Aga siis märkasin Duffi selga, ta kükitas, nägu käte vahel, ja nuuksus nagu laps. Siis andsin hoobi.”

Kaugusest kõlas sireen. Tuletõrje. Mis kuradi asi sihukese vihmaga põleda saab, mõtles Banquo.

„Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et ta riided olid märjad,” ütles Macbeth. „Aga veri värvis ta üleni ära. Kogu särgi ja püksid. Ja see, kuidas ta asfaldil käed laiali lamas, meenutas mulle foorimehikest. Kes ütleb stopp. Stopp, edasi ei saa.”

Nad sõitsid sõnatult peakorteri garaažiuksest mööda. Maja all oli parkimiskoht ainult osakonnajuhtidel ja kõrgema auastmega politseinikel. Banquo keeras maja taha parklasse. Seiskas auto ja lülitas mootori välja. Vihm trummeldas autokatusele.

„Saan aru,” ütles Banquo.

„Millest sa aru saad?”

„Duff teadis, et kui te oleksite Sweno arreteerinud, saatnud ta riigi kõige korruptiivsemas linnas ahne kohtuniku ette – kui palju ta saanud oleks? Kaks aastat? Maksimaalselt kolm? Täieliku õigeksmõistmise? Ja ma saan sinust aru.”

„Kas saad?”

„Jah. Sest mis oleks Duff saanud, kui Sweno lakei oleks tema vastu tunnistanud? Kakskümmend aastat? Kakskümmend viis? Ja mis veel tähtsam, järjekordne politseiskandaal oleks teinud suurt kahju just nüüd, kus politseiülem tahab elanikel taastada usu sisejulgeolekusse. Tuleb näha asja suures plaanis. Ja vahel sõdib kurjus headuse poolel, Macbeth.”

„Võib-olla.”

„Ära rohkem selle peale mõtle, armas Macbeth.”

Tuuleklaasil voolav vesi oli moonutanud peakorterit nende ees. Nad jäid istuma, nagu tuleks öeldut enne välja minemist seedida.

„Duff peab sulle tänulik olema,” ütles Banquo. „Kui sina seda teinud ei oleks, oleks ta pidanud seda ise tegema, te mõlemad teadsite seda. Aga nüüd on mõlemal midagi teise kohta. Hirmutasakaal. See laseb inimestel öösiti magada.”

„Duff ja mina ei ole Ameerika ja Nõukogude Liit.”

„Noh, aga mis te õige olete? Politseikoolis olite ju lahutamatud, aga nüüd vaevalt räägite omavahel. Mis juhtus?”

Macbeth kehitas õlgu. „Ei midagi erilist. Me olime vist juba algul ebavõrdne paar. Tema on Duff, tema perekonnale kuulusid kunagi maavaldused, ja selline asi jääb külge. Keel, kõrgklassimaneerid. Lastekodus tegi see ta üksikuks ja kiusatuks, nii et juhuslikult otsis ta minu seltsi. Me olime paar, kes ei mõistnud nalja, aga politseikoolis võis märgata, et teda tõmbas endasuguste poole. Nagu taltsas lõvi, kes lastakse džunglisse. Ta õppis ülikoolis paari ainet, sai endale kõrgklassikallima ja abiellus. Lapsed. Me triivisime teineteisest eemale.”

„Või viskas sul üle, et ta käitus ülbelt ja egoistlikult?”

„Duffi on kerge vääriti mõista. Politseikoolis lubasime teineteisele, et hakkame suuri sulisid püüdma. Duff tõesti tahab selle linna muutmisele kaasa aidata, Banquo.”

„Kas sa sellepärast ta päästsidki?”

„Duff on tubli mees, väga töökas, ja kõik teavad, et ta tüürib organiseeritud kuritegevuse osakonna juhiks. Nii et miks peaks keset lahingumöllu tehtud väike viga nurjama karjääri mehel, kes võib meile kõigile head teha?”

„Sest pole sinu moodi niiviisi kaitsetut meest surmata.”

Macbeth kehitas õlgu. „Äkki ma olen muutunud.”

„Inimesed ei muutu. Aga ma mõistan nüüd, et sa nägid seda kui sõdurikohust. Sina, mina ja Duff, me sõdime ühel pool rinnet. Te lühendasite kahe Norse Rideri elu, et nad ei saaks jätkata meie laste elu lühendamist mürgiga. Aga sa ei täida oma kohust rõõmuga, ma mõistan, mis see sulle maksma läheb, kui sa näed oma surnud vaenlasi fooritules. Sa oled parem inimene kui mina, Macbeth.”

Macbeth muigas. „Lahinguudus näed sina minust selgemini, vana, nii et see kergendab mu hinge, et mul on vähemalt sinu andeksand.”

Banquo raputas pead. „Ma ei näe teistest paremini, ma olen ainult lobamokk, kelle ainus põhimõte on kahtlus.”

„Jah, kahtlus. Kas see sind vahel nahka ei pista?”

„Ei,” vastas Banquo ja vahtis esiaknast välja. „Mitte vahel. Kogu aeg.”

Macbeth ja Banquo sammusid parklast töötajate sissepääsu poole peakorteri taga, mis oli kahesaja aasta vanune kivihoone 3. rajooni idaosa keskmes. Hoone oli omal ajal vangla olnud ja räägiti hukkamistest ja pomiseti piinamisest. Need, kes tööle kauemaks jäid, väitsid lisaks, et nad tundsid seletamatut külma tuult, mis tõmbas läbi avatud planeeringuga kontori, ja kaugeid karjeid. Banquo oli Macbethile öelnud, et seal pole muud kui üliemotsionaalne majahoidja, kes keerab kütte kinni iga päev punkt kell viis ja karjatab, kui näeb, et kellelgi on töölaual lamp põlema jäänud.

Macbeth märkas kahte Aasia välimusega naist, kes seisid külmast värisedes kõnniteel töötute meeste vahel ja vaatasid otsekui kedagi oodates ringi. Linna lõbunaised olid varem kogunenud raudteejaama taha Kasinuse tänavale, kuni linnavolikogu mõne aasta eest nad minema ajas, ja nüüd oli turg kärisenud pooleks. Need, kes olid küllalt ahvatlevad, et kasiinodes käia, ja nood, kes pidid jätkama karmides tänavaoludes ja tundsid, et turvalisem on töötada korrakaitse seina taga. Pealekauba, kui politsei poliitikute või pressi survel iga natukese aja tagant tänavad massilise kinninabimisega „seksirämpsust puhtaks lõi”, oli kõigile osapooltele teada asi, et ümberkolimine on ajutine ja möödub ruttu. Peagi on kõik niikuinii vanaviisi. Ei saanud sellestki mööda vaadata, et osa tüdrukute klientuurist oligi peakorteris. Aga Macbeth oli nii pikka aega viisakalt ära öelnud, et tüdrukud jätsid ta rahule. Nii et kui ta nägi, kuidas kaks naist võtsid suuna temale ja Banquole, arvas ta, et nad on sealkandis uued. Ja ta oleks neid mäletanud. Ka nende tänavate suhteliselt madala standardi juures oli nende välimus ääretult ebasoodne. Macbeth teadis oma kogemustest, et Aasia naiste vanust on raske kindlaks teha, aga kui palju neil kahel ka aastaid ei olnud, olid need ilmselt olnud rasked. Seda oli näha silmadest. Need olid sellist külma ja läbitungimatut tüüpi, mis ei lase sind ligi, vaid peegeldavad ümbrust ja sind. Naised olid kühmus ja odava mantliga, aga tähelepanu pälvis miski muu, mis tekitas ebakõla, nende nägude deformatsioon. Üks avas suu ja paljastas pruuni ja lünkliku hambarea.

„Mul on kahju, daamid,” ütles Macbeth lõbusalt, enne kui naine midagi öelda jõudis. „Me võtaksime teie pakkumise hea meelega vastu, aga mul on kohutavalt armukade naine ja temal seal on mädane suguhaigus.”

Banquo pomises midagi ja vangutas pead.

„Macbeth,” ütles üks neist katkendlikult ja nukulikult peenikese häälega, mis kalgi pilguga kuidagi ei sobinud.

„Banquo,” ütles teine naine, identse aktsendiga, identse häälega.

Macbeth peatus. Mõlemad naised olid oma pikad sitikmustad juuksed näo ette kamminud, kindlasti selleks, et moondunud välimust varjata, aga ei suutnud varjata oma aasiapäratult pikka veripunast nina, mis rippus suu ees nagu hõõguv klaas puhuja piibu all.

„Te teate meie nime,” ütles ta. „Kuidas ma daame saan aidata?”

Nad ei vastanud. Noogutasid ainult maja poole teisel pool tänavat. Ja seal astus kangialuse varjudest päevavalgusse kolmas isik. Kontrast kahe teisega oli üüratu. See naine – kui see ikka naine oli – oli pikk ja laiaõlgne nagu uksehoidja ning kandis liibuvaid leopardimustriga riideid, mis tõstsid esile tema naiselikke vorme, nagu petis tõstab esile oma kauba olematuid voorusi. Aga Macbeth teadis, millega naine äritseb, või vähemalt, millega ta varem äritses. Ja olematuid voorusi. Kõik temas näis liialdatud: pikkus, laius, kikitavad rinnad, punased kiskjaküüned, mis kaardusid tugevate sõrmede ümber, pärani silmad, teatraalne meik, naaskelterava tikkkontsaga sukksaapad. Aga ainus, mis Macbethi šokeeris, oli see, et naine ei olnud muutunud. Et vahepealsed aastad ei olnud talle vähimatki märki jätnud.

Naine ületas tänava näiliselt kahe seitsmepenikoormasammuga.

„Härrad,” ütles ta nii madala häälega, et Macbeth arvas kuulvat akende tärinat selja taga.

„Strega,” ütles Macbeth. „Ammu pole näinud.”

„Samad sõnad. Sa olid tookord kõigest poisike.”

„Nii et sa mäletad mind?”

„Ma mäletan kõiki oma kundesid, komissar Macbeth.”

„Ja kes need kaks on?”

„Minu õed,” naeratas Strega. „Me toome õnnitlused Hekatelt.”

Macbeth nägi, kuidas Banquo pistis käe tahtmatult põue, kui Hekate nime kuulis, ja asetas pihu takistavalt sõbra käsivarrele. „Õnnitlused mille puhul?”

„Organiseeritud kuritegevuse osakonna juhi ameti puhul,” ütles Strega. „Hõissa ja elagu!”

„Hõissa ja elagu!” kordasid õed.

„Mis loll jutt see on?” vastas Macbeth, pilk seiramas töötuid teisel pool kõnniteel. Ta oli märganud liikumist, kui Banquo relva järele haaras.

„Ühe surm on teise leib,” lausus Strega. „Selline on džungliseadus. Ja mida rohkem surma, seda rohkem leiba. Ja huvitav, kes saab leiba, kui politseiülem Duncan sureb?”

„Kuule, tead!” Banquo astus Stregale sammu lähemale. „Kui see on ähvardus Hekatelt, siis …”

Macbeth hoidis teda kinni. Nüüd oli ta näinud. Kolm meest teisel pool tänavat olid tõstnud pilgu, seadnud end valmis. Kõik kolm seisid teiste meeste hulgas üksikult, aga neil oli midagi ühist: nad kandsid halli tolmumantlit. „Las nad räägivad,” sosistas Macbeth.

Strega naeratas. „See ei ole ähvardus. Hekate ei võta midagi ette, vaid juhib tähelepanu huvitavale faktile. Ta arvab, et siis saad sina politseiülemaks.”

„Mina?” Macbeth puhkes naerma. „Loomulikult saab amet sellisel juhul abipolitseiülemale ja tema nimi on Malcolm. Minge nüüd ära.”

„Hekate ei ennusta kunagi valesti,” ütles naismees. „Ja sa tead seda.” Ta jäi Macbethi ette liikumatult seisma ja Macbeth pani tähele, et naine on temast ikka veel pikem.

„Noh,” ütles Strega. „Kas kasiinoemme hoiab su kaine?”

Banquo nägi, kuidas Macbeth tardus. Ja mõtles, et tol Stregal sel hetkel vedas, et ta kuulub naiste kategooriasse. Macbeth turtsatas, tahtis nagu midagi öelda, aga mõtles ringi. Vahetas jalga. Avas uuesti suu. Aga ka nüüd ei tulnud sealt midagi. Seejärel keeras ta järsult ringi ja traavis peakorteri sissepääsu poole.

Suurt kasvu naine vaatas talle järele. „Mis sinusse puutub, Banquo, siis kas sind ei huvita, mis sind ees ootab?”

„Ei,” vastas Banquo ja sammus Macbethile järele.

„Või sinu poega Fleance’i.”

Banquo peatus järsult.

„Töökas ja tubli poiss,” ütles Strega. „Ja Hekate lubab, et kui tema ja ta isa hästi käituvad ja mängureeglitest kinni peavad, siis saab ka temast ajapikku politseiülem.”

Banquo keeras Strega poole.

„Tõus sammhaaval,” ütles naine. Naeratas ja tegi kerge kummarduse, keeras ringi ja kahmas teised kaks käevangu. „Tulge, sõtsid.”

Banquo jäi seisma ja vahtima järele veidrale kolmikule, mis keeras peakorteri nurga taha. Nad tundusid nii ebareaalsed, et kui nad silmist kadusid, pidi ta endalt küsima, kas nad tõesti olid seal olnud.

„Viimasel ajal on tänavad täis igasugu hulle,” ütles Banquo, kui ta Macbethile valvelauast möödudes järele jõudis.

„Viimasel ajal?” ütles Macbeth ja vajutas uuesti kärsitult liftinuppu. „Hullusel on ses linnas alati olnud hea kasvulava. Kas märkasid, et naistel hoiti teiselt poolt tänavat silma peal?”

„Hekate nähtamatu armee?”

Liftiuksed avanesid.

„Duff,” ütles Macbeth ja astus kõrvale. „Noh, kuidas …”

„Macbeth ja Banquo,” lausus blond mees ja traavis väljapääsu poole.

„Jeekim,” ütles Banquo. „Stressis mees.”

„Juhitöö sihukeseks teebki,” naeratas Macbeth, astus lifti ja vajutas keldrikorruse nupule. Kaardiväe korrus.

„Kas sa oled märganud, kuidas Duffi kingad alati kriuksuvad?”

„See on sellepärast, et ta ostab alati liiga suured,” ütles Macbeth.

„Miks?”

„Pole aimu,” ütles Macbeth ja jõudis peatada sulguvad liftiuksed valvepolitseiniku ees, kes tuli jooksuga.

„Politseiülema büroost just helistati,” pahvatas ta hingeldades. „Paluti öelda, et sa läheksid kohe saabudes sinna.”

„Ah nii,” ütles Macbeth ja laskis uksed lahti.

„Mingi jama?” küsis Banquo, kui nad olid lifti sulgunud.

„Arvatavasti,” ütles Macbeth ja vajutas viienda korruse nupule. Tundis, kuidas õlahaava õmblused kihelevad.