2. peatükk
Vaikuses ja kuupaistel liugles kajakas pilvitu öötaeva all üle Fife’i. Taeva all sädeles fjord nagu hõbe. Fjordi läänekaldal – nagu võimas kindlusemüür – kerkis taeva poole must püstloodis kalju. Üks mungaordu oli kord aegade hämaruses püstitanud peaaegu kaljutippu suure risti, aga kuna see oli Fife’i poolel, siis paistis selle siluett linnaelanikele tagurpidi ristina. Mäeküljelt kulges – nagu langesild üle kindluse vallikraavi – aukartustäratav raudsild. Kolmesaja kuuekümne meetri pikkune ja kõige kõrgemas punktis üheksakümne meetri kõrgune. Kennethi sild ehk uussild, nagu enamik seda nimetas. Vana sild oli sellega võrreldes tagasihoidlik, aga esteetilisem, viis üle fjordi kaugemal ja tähendas suurt ringi. Keset uussilda kõrgus näotu marmorikobakas, mis oli vormitud mehekujuliseks, pidi kujutama endist politseiülemat Kennethit ja oli teostatud politseiülema enda korraldusel. Ausammas asus sentimeetri pealt seespool linnapiiri, sest polnud maakonda, mis oleks nõustunud selle kurikaela mälestuseks vabatahtlikult tolligi tasuta pinda kinkima. Kuigi skulptor oli tulnud vastu Kennethi korraldusele kujutada teda visionäärina, pannes skulptuuri tüüpilisse kaugusse vahtivasse poosi, ei oleks ka kõige leebema loomuga kunstnik saanud varjata politseiülema ebatavaliselt lopsakat kaela- ja lõuapartiid.
Kajakas lõi tiibadega, et võtta kõrgust, ja lootis teisel pool mägesid rannikul paremat kalasaaki, kuigi see tähendas lendu üle ilmastikupiiri. Heast halba. Inimestele, kes soovisid minna sama teed, viis uussillalt läbi mäe kahe kilomeetri pikkune kitsas must auk. Mägi ja vahesein, mida ümbritsev maailm paistis hindavat, igatahes nimetati naabermaakondades tunnelit jämesooleks, mille mõlemas otsas on pärak. Ja tõsijutt, kui kajakas möödus mäetipust, oli see nagu lend vaikse harmoonia maailmast jäise räpase duši alla, mida all asuvale lehkavale linnale ladises. Ja just nagu põlguse väljendamiseks laskis kajakas tirtsu ja jätkas iile trotsides teed.
Kajakasitt tabas bussiooteputka katust, mille all pingil kügeles värisedes kõhnuke poiss. Kuigi silt putka kõrval andis teada, et see on bussipeatus, ei olnud poiss selles kindel. Viimasel paaril aastal oli nii palju bussiliine tegevuse lõpetanud. Elanikkonna vähenemise tõttu, ütles linnapea, see idioot. Aga poiss pidi pääsema keskraudteejaama, hankima nõiakeedust, sest spiid, mida ta motikavendadelt ostnud oli, oli puhas pask, pigem tuhksuhkur ja kartulitärklis kui amfetamiin.
Märg, õline asfalt läikis tänavalaternate all, mis ikka veel põlesid, ja vihmavesi moodustas linnast toovale auklikule maanteele loike. Oli olnud vaikne, ei paistnud ühtki autot, ainult vihm. Aga nüüd kuulis ta mingit häält, mis meenutas vaikset kurinat.
Poiss tõstis pea. Tõmbas silmaklapi nöörist, mis oli magades tühjalt silmakoopalt maha libisenud ja nihkunud terve silma ette. Äkki tal õnnestub linna hääletada?
Aga ei, hääl kostis valelt poolt.
Ta tõmbus jälle kössi.
Kurin valjenes möirgamiseks. Poiss ei jaksanud liigutada, pealegi oli ta läbimärg, nii et ta kattis pea kätega. Veoauto möödus ja pritsis ooteputkasse sahmaku porivett.
Poiss jäi pikali ja mõtles elu üle, kuni jõudis järeldusele, et ei maksa mõelda.
Veel ühe auto hääl. Äkki nüüd?
Ta ajas end hädiselt jalule ja vaatas välja. Aga ei, see tuli ka linna poolt. Ka see suure ajuga. Poiss vahtis lähenevate laternate poole. Ja see mõte lihtsalt tuli: üks samm tee peale, ja kõik probleemid oleksid lahendatud.
Auto möödus temast, ilma et oleks ühestki veelombist läbi sõitnud. Must Ford Transit. Võmmiauto, kolm tükki sees. Kena on, säärastele ei tahaks küll peale hääletada.
„See on too seal ees,” ütles Banquo. „Anna gaasi, Angus!”
„Kust sa tead, et ta too on?” küsis Olafson ja kummardus Kaardiväe Ford Transiti eesistmete vahele.
„Diislitoss,” ütles Banquo. „Võtaks tont, mis imet siis, et Nõukogude Liidus on naftakriis. Võta talle sappa, et nad meid peeglist näeksid, Angus.”
Angus lisas kiirust, kuni nad jõudsid musta heitgaasitossu sisse. Banquo avas akna ja toetas püssi küljepeeglile. Köhis. „Ja nüüd nende kõrvale, Angus!”
Angus keeras tee keskele ja lisas gaasi. Transit veeres pruuskava ja ähkiva veoauto kõrvale.
Siis ilmus veoauto aknast suitsutups. Peegel Banquo püssitoru all purunes klirinal.
„Nah, nad on meid vist märganud,” ütles Banquo. „Võta talle uuesti sappa.”
Vihm lakkas järsult ja nende ümber läks veelgi pimedamaks. Nad olid sõitnud linnatunnelisse. Asfalt ja mustad rohmakalt tahutud kaljuseinad paistsid neelavat alla esitulede valguse ja ainus, mida nad nägid, olid veoauto tagatuled.
„Mis me teeme?” küsis Angus. „Teisel pool on sild, ja kui nad jõuavad üle poole …”
„Ma tean,” ütles Banquo ja tõstis püssi. Mälestusmärgi juures lõppes linn otsa, lakkas nende jurisdiktsioon, katkes jälitamine. Teoreetiliselt oleksid nad muidugi võinud jätkata, oli varemgi juhtunud, et mõned narkotalituse üliagarad töötajad, kes olid haruldased, olid smugeldajad teisel pool linnapiiri kinni nabinud. Mistõttu nende kaalukas kohtuasi läks vett vedama, seda ei võetud menetlusse ja nad said ise süüdistuse jämedas töökohustuste rikkumises. Tagasilöök pani Banquo Remington 700 vappuma.
„Pihtas,” ütles ta.
Nende ees tunnelis lõi veoauto vibama ja ühest tagarattast lendas kummiräbalaid.
„Nüüd õpid tundma autot, mille rool on tõeliselt raske,” ütles Banquo, laadis püssi ja sihtis teist tagaratast. „Palun pisut distantsi, Angus, juhul kui nad põrkavad vastu tunneliseina.”
„Banquo …” kõlas tagaistmelt.
„Olafson?” vastas Banquo ja vajutas pikkamööda päästikut.
„Auto tuleb vastu.”
„Ups.”
Banquo tõstis põse püssipäralt samal hetkel, kui Angus pidurdas.
Nende ees vibas ZIS-5 seinast seina, kord lastes läbi ja kord sulgedes vastutuleva auto esitulede sira. Banquo kuulis signaali, meeleheitel eraauto tuututamist, kes nägi veoauto lähenemist ja teadis, et on liiga hilja midagi ette võtta.
„Issand Jeesus …” ütles Olafson s-e susistades.
Tuututamine valjenes ja ägenes.
Seejärel välgatus.
Banquo vaatas automaatselt kõrvale.
Nägi hetkeks autosalongi tagaistet, magava lapse põske, mis oli vastu autoakent.
Siis oli see möödas ja signaali langev meloodia kõlas nagu petetud publiku pettumusoie.
„Kiiremini,” ütles Banquo. „Varsti oleme sillal.”
Angus andis gaasi ja nad jõudsid jälle tossupilve.
„Tasa nüüd.” Banquo sihtis. „Tasa …”
Samal hetkel tõmmati veoauto taga present kõrvale ja Transiti esituled valgustasid kasti, kus olid virnad valge pulbriga kilekotte. Aken kasti ja kabiini vahel oli purunenud. Ja üle kiloste kottide tammi sihtis neid püssisuu.
„Angus …”
Kõlas kuiv naksatus ja Banquo jõudis näha püssisuust nilpsanud leeki, enne kui tuuleklaas valgeks tõmbus ja sisse varises.
„Angus!”
Angus oli asjale pihta saanud ja käänanud rooli kõvasti paremale. Ja seejärel vasakule. Rehvid kriiksusid ja kuulid vingusid, kui tuld sülitav püssisuu nende manöövreid püüdis järgida.
„Pagan!” karjatas Banquo ja tulistas veoauto teist kummi, aga kuul lõi ainult porilauast sädemeid.
Ja äkitselt sadas jälle vihma. Nad olid sillal.
„Tõmba ta kaheraudsega maha, Olafson,” müristas Banquo. „Nüüd!”
Vihm ladises esiaknast sisse ja Banquo nihkus kõrvale, et Olaf-son saaks kaheraudse tema istmeseljatoele toetada. Püssi toru ulatus Banquo õla tagant välja, aga kadus silmist, kui kostis laks nagu haamrilöögist vastu liha. Banquo keeras pead tagaistme poole, kus Olafson istus kägarasse vajunult, pea rinnal ja auk rinnakõrgusel jopis. Halli polstrit pressis välja, kui järgmine kuul puhtalt läbi Banquo seljatoe ja edasi Olafsoni kõrvale tagaistmesse supsas. Mees veokastis sihtis nüüd keskendunult. Banquo tõmbas Olafsonil kaheraudse käest, suunas sujuva liigutusega ette ja tulistas läbi esiakna. Ees veokastis plahvatas valgelt. Banquo pani kaheraudse käest ja tõstis vintpüssi. Veokasti täitis paks valge pulbripilv, millest mees suutis vaevalt läbi näha, aga pimedusest nende ees kerkis Kennethi valge prožektoritest valgustatud marmorkuju nagu võigas kummitus. Banquo sihtis tagaratast ja vajutas päästikule.
Pihtas.
Veoauto nende ees tuias kreenis küljelt küljele, hüppas kõnniteele, kus üks esiratas ja tagaratas äärekive tabasid, ja ZIS-5 külg põrkas vastu terasest kaitsetara. Üle mootorimürina kostis metalli vastu metalli lohisemise kriiksumine. Aga veoautojuht suutis raskeveoki imekombel maanteele tagasi juhtida.
„Kurat, mitte üle piiri!” röögatas Banquo.
Viimane kummiräbal oli veoauto veljelt maha koorunud ja öötaevasse sööstis sädemesadu. ZIS-5 lõi vibama, juht püüdis meeleheitlikult seda nurjata, aga sel korral polnud tal mingit šanssi. Veoauto libises teega risti ja lohises mööda asfalti edasi. Põhimõtteliselt linna piiril said rattad pidama ja sööstsid teelt välja. Kaksteist tonni Nõukogude sõjainsenerikunsti tabas politseiülem Kennethit allapoole vööd, põrutas vundamendi lahti, kiskus kaasa skulptuuri ja kümme meetrit terastara, mille järel kõik üle serva kaldus. Angus oli Transiti pidama saanud ja äkki saabunud vaikuses jälgis Banquo, kuidas politseiülem Kenneth kuupaistel kukkus, pööreldes aeglaselt ümber oma lõuapartii. Tema taga tuli ZIS-5, kapott ees ja valge pulbripilv järel nagu mõni kuradi amfetamiinikomeet.
„Püha taevas …” sosistas politseinik.
Aeg tundus pikk nagu igavik, enne kui kukkujad vett tabasid ja see silmapilguks valgeks värvus, ja plarts jõudis Banquoni kerge viivitusega.
Siis jäi kõik vakka.
Sean trampis klubi ees jalgadega vastu maad ja vahtis väravast sisse. Sügas oma suurt laubatätoveeringut „Norse Rider surmani”. Ta ei olnud nii närvis olnud sestsaadik, kui viibis sünnituspalatis. Kas polnud tüüpiline, et tema ja Colin olid loositõmbamisel kaotanud ja pidanud jääma väravavahiks just sel kõige põnevamal õhtul! Nad ei tohtinud minna teistega narkopartiid tooma ega pärast peole.
„Naiska paneb lapsele minu nime,” ütles Sean peamiselt selleks, et midagi öelda.
„Palju õnne,” lausus Colin kõlatult ja sikutas oma suuri morsavurre. Vihm nirises ta paljalt pealaelt alla.
„Aitäh,” ütles Sean. Ta ei olnud tegelikult tahtnud kumbagi. Ei tätoveeringut, mis märkis ta ära kogu eluks, ega last, kes tegi ju sedasama. Vabadus. See oli ju tegelikult mootorratta mõte. Aga klubi ja seejärel Betty olid muutnud tema arusaama vabadusest. Et tegelikult saad sa olla vaba alles osaduses, kus tunned tõelist kokkukuuluvust.
„Seal nad on,” ütles Sean. „Paistab, et läks hästi, kas sa ei leia?”
„Kaks tükki on puudu,” ütles Colin, sülgas sigareti suust ja avas kõrge värava, mille ülaservas oli okastraat.
Esimene mootorratas peatus nende ees. Bassihääl kõmistas sarvilise kiivri alt. „Mendid segasid vahele, nii et kaksikud saabuvad hiljem.”
„Olgu nii, boss,” ütles Colin.
Tsiklid veeresid üksteise järel väravast sisse. Üks poistest tõstis pöidla. Tore, narkots on käes, klubi päästetud. Sean hingas kergendatult. Tsiklid veeresid üle platsi ühekorruselisest barakitaolisest puumajast mööda, mille seinale oli maalitud Norse Ridersi embleem, ja kadusid suurde garaaži. Barakis oli laud kaetud. Sweno oli otsustanud, et suurt saaki tuleb tähistada kõvade jootudega. Ja mõni minut hiljem kuulis Sean, kuidas sees muusika valjuks keerati, ja esimesi hurraahüüdeid.
„Me oleme rikkad,” naeris Sean. „Kas sa tead, kuhu nad narkotsi viivad?”
Colin ei öelnud midagi, pööritas ainult silmi.
Ju ta ei teadnud. Keegi ei teadnud. Ainult Sweno. Ja nood, kes juhtisid veoautot muidugi. Nii oli kõige parem.
„Kaksikud tulevadki,” ütles Sean ja tegi värava uuesti lahti.
Tsiklid sõitsid aeglaselt sisse, peaaegu kõhklevalt mäest üles nende poole.
„Tere, Joao, mis juhtus …” hakkas Sean küsima, aga tsiklid sõitsid edasi väravast sisse.
Ta vaatas neile järele, kui need peatusid keset platsi, nagu kavatseksid mootorrattad sinna jätta. Siis müksasid nad teineteist, näitasid peaga lahtise garaažiukse poole ja sõitsid sisse.
„Nägid Joao visiiri?” küsis Sean. „Seal oli auk sees.”
Colin ohkas raskelt.
„Ausõna, ma ei tee nalja!” ütles Sean. „Auk oli keset. Ma lähen ja kuulan järele, mis tegelikult kail juhtus.”
„Kuule, Sean …”
Aga Sean juba jooksis, silkas üle platsi ja astus garaaži. Kaksikud olid tsiklitelt maha tulnud. Mõlemad seisid seljaga tema poole, kiiver ikka veel peas. Üks eemal ukse juures, mis viis garaažist klubihoone peosaali, hoidis ust paokil, nagu ei tahaks, et teda ära tuntaks, just nagu tahaks enne pidu eemalt kaeda. Seani parim sõber Joao seisis oma tsikli kõrval. Ta oli jõhkrast kalašnikovist magasini välja võtnud ja paistis loendavat, kui palju padruneid alles on. Sean laksas talle vastu selga. Joao ehmus ilmselt kohutavalt, sest kargas hüppega ringi.
„Mis su visiiriga juhtus, Joao? Lendav kivi?”
Joao ei vastanud, vaid nägi nii välja, nagu hakkaks tal kiire, et magasin automaati tagasi toppida. Ja ta oli imelikult kohmakas. Teine imelik seik oli see, et ta tundus … pikem. Nagu poleks tema ees seisnud mitte Joao, vaid …
„Kurat!” hüüatas Sean, taganes sammu ja krabas oma vööst kinni. Sest ta oli aru saanud, mis auk see visiiris on ja et ta oma parimat sõpra enam ei näe. Sean tõmbas püstoli välja, avas kaitseriivi, hakkas relva mehe poole tõstma, kes ikka veel automaadiga jändas, kui miski tema õlga tabas. Ta keeras püstoli automaatselt sinnapoole, kust löök oli tulnud. Aga seal ei olnud kedagi. Ainult ukse juures seisev Norse Ridersi tagiga mees. Samal hetkel oleks Seani käsi otsekui närbunud ja ta pillas püstoli põrandale.
„Mitte piuksugi,” ütles hääl tema selja tagant.
Sean keeras uuesti ringi.
Automaat oli suunatud temale ja aukliku visiiri peegeldusel nägi Sean pistoda, mis ta õlas turritas.
Duff suunas kalašnikovi toru enda ees seisva mehe laubatätoveeringule. Vaatas tolle inetut jõllis lõusta. Sõrm vajutas päästikut, veel vaid millimeeter, siis … Ta kuulis oma hingetõmbeid, mis kiivris vastu kajasid, ja südant, mis pisut kitsa nahktagi all põmmis.
„Duff,” ütles Macbeth eemalt klubihoone ukselt. „Rahu-rahu.”
Duff vajutas veel millimeetri päästikut.
„Stopp,” ütles Macbeth. „Nüüd on meie kord pantvangi kasutada.”
Duff vabastas päästiku.
Poisi nägu oli lubivalge. Hirmust või verekaotusest. Vahest mõlemast. Tema hääl värises. „Me ei päästa …”
Duff lõi püssitoruga vastu tätoveeringut. See kooris laubalt maha nahatriibu ja hetkeks säras laup valgelt ja oli nagu tema kaubamärgi koopia. Siis täitus see verega.
„Sina pead suu, poiss, siis läheb kõik hästi,” ütles Macbeth, kes oli astunud nende juurde. Ta kahmas poisi pikad juuksed pihku, tiris ta pea kuklasse ja pani teise pistoda talle kõrile. Tõukas ta enda ees klubihoone ukse poole. „Valmis?”
„Pea meeles, et Sweno jääb minule,” ütles Duff, katsus, kas kõver magasin istub automaadis korralikult kinni, ja viskas minna Macbethi ja poisi kannul.
Macbeth lõi ukse jalaga lahti ja astus sisse, poiss ees ja Duff kohe kannul.
Lärmakad naerunäoga Norse Riderid istusid pika laua ääres suures ja avaras, aga juba suitsust paksus saalis. Kõik istusid ühel pool lauda, seljaga seina poole, näoga kolme ukse poole, mis saalist välja viisid. Kindlasti klubireegel. Duff pakkus nende arvuks kakskümmend. Muusika oli keeratud valjuks. Stones. „Jumpin’ Jack Flash”.
„Politsei!” röögatas Duff. „Keegi ei liiguta, muidu lõikab mu kolleeg sellel ilusal noorel mehel kõri läbi.”
Aeg oleks nagu järsult pidurdanud ja otsekui aegluubis nägi Duff, kuidas lauaotsas istuv mees tõstis pea. Punetav sealõust, ninasõõrmed puhevil ja patsid nii pingul, et kiskusid silmad kaheks kitsaks vihkavaks kriipsuks. Suunurgas tolknes tal pikk ja peenike sigarillo. Sweno.
„Me ei päästa pantvange,” ütles ta.
Poiss kaotas meelemärkuse ja kukkus maha.
Järgmisel kahel sekundil oli saalis kõik paigale tardunud ja ainus, mida võis kuulda, oli Rolling Stones.
Kuni Sweno sigarillost mahvi tõmbas. „Võtke nad kinni,” ütles ta.
Duff täheldas, et vähemalt kolm Norse Riderit reageeris ühtmoodi, ja vajutas kalašnikovi päästikule. Jättis sõrme sinna. 7,62-millimeetrise läbimõõduga tinakuulide pihu purustas õllepudeleid, täksis lauaplaati, piitsutas seina, lõikus lihha ja peatas kahe gas’i vahel Mick Jaggeri. Tema kõrval oli Macbeth tõmmanud välja kaks Glocki, mille nad olid kail riisunud Norse Ridersi kahelt surnud liikmelt. Ühes tagide, kiivrite ja tsiklitega. Relv oli Duffi pihus soe ja pehme nagu naisekeha. Sedamööda kuidas lambid kildudeks lendasid, saabus järk-järgult pimedus. Ja kui Duff viimaks päästiku vabastas, oli õhk tolmust ja sulgedest paks ja üks laelamp õõtsus siia-sinna, nii et varjud lidusid mööda seinu nagu põgenevad vaimud.