Макбет

6. peatükk

Lady ja Macbeth kohtusid esimest korda ühel hilisel suveõhtul nelja aasta eest. Oli üks neid harvu päevi, kus pilvitus taevas paistis päike ja Lady oli kindel, et kuulis hommikul linnulaulu. Aga kui päike loojus ja algas öövahetus, kerkis Kasiino Invernessi kohale kuri kuu. Selle paistel seisis Lady kasiino peaukse ees, kui Macbeth Kaardiväe soomusautoga saabus.

„Lady?” küsis ta ja vaatas talle silma. Mida Lady nägi? Tugevust ja otsusekindlust? Võib-olla. Või äkki oli tal sel hetkel just seda vaja näha.

Lady noogutas. Leidis, et mees paistab liiga noor. Leidis, et mees, kes seisis temast sammu kaugusel, eakas valgepäine mees, rahu pilgus, sobiks ülesandeks paremini.

„Mina olen komissar Macbeth. Kas olukorras on muutusi, ma’am?”

Lady raputas pead.

„Okei, kas on mõni koht, kust me neid näha võime?”

„Rõdukorrus.”

„Banquo, pane mehed valmis, ma lähen vaatan.”

Enne kui nad trepist rõdukorrusele läksid, ütles noor politseinik sosinal, et Lady võtaks kõrge kontsaga kingad jalast, et mitte müra teha. Tänu sellele polnud ta enam mehest pikem. Rõdukorrusel hoidusid nad seina äärde, Töölisturule avanevate akende poole, et neid alt mängusaalist näha poleks. Korruse keskel astusid nad rinnatise äärde. Neid varjas osaliselt keskmise kristall-lühtri köis ja ehtne Maximiliani-aegne soomusrüü, mis pärines 16. sajandist ja mille Lady oli Augsburgis oksjonilt ostnud. Asja mõte oli selles, et kui mängijad seda ülal näevad, tekib neil tahtmatult tunne, et neid kas kaitstakse või jälgitakse. Kumba just, määrab nende südametunnistus. Lady ja politseinik kükitasid maha ja piilusid saali, kust külastajad ja töötajad olid kahekümne minuti eest paanikas välja tormanud. Lady oli seisnud katusel, vaadelnud täiskuud ja tajunud vaistlikult, et see on kuri, kui alt pauku ja karjeid kuulis. Ta oli läinud alla, haaranud kinni ühe põgeneva kelneri, kes ütles, et üks mees oli tulistanud kristall-lühtrit ja hoidis Jacki kinni.

Lady oli uue kristall-lühtri hinna peas juba välja arvutanud, aga mõistagi oli see pisiasi võrreldes tema parima krupjee Jacki hinnaga, kui tolle meelekohta sihtivast püstolist veel kord lastaks. Üks osa Lady pakutavast kasiinoteenusest oli siiski turvaline närvikõdi ja lõõgastumine, et inimesed võiksid korraks unustada kuritegevuse tänavatel. Kui tekib mulje, et Kasiino Inverness seda ei paku, on mängusaal varsti niisama tühi nagu praegu. Saali tagaossa siserõdu alla Blackjacki laua äärde oli jäänud ainult kaks inimest. Seal istus vaene Jack, valge nagu voodilina ja kerest kange nagu pulk.

Tema selja taga, püstol käes, istus külastaja.

„Nii kaugelt on raske pihta saada, kui ta end nii hästi krupjee taha varjab,” sosistas Macbeth ja võttis musta vormikuue taskust väikese binokli. „Peame lähemale minema. Kes ta on ja mis ta tahab?”

„Ernest Collum. Ta ütleb, et tapab mu krupjee, kui ei saa tagasi kogu summat, mis ta Invernessis on kaotanud.”

„Ja seda on palju?”

„Rohkem kui meil majas sularaha on. Collum on üks sõltlastest. Insener ja matemaatikageenius, nii et ta teab oma võimalusi, aga sellised muutuvad kõige hullemaks. Ma ütlesin, et me katsume praegu raha hankida, aga kuna pangad on suletud, võib see aega võtta.”

„Meil on vähe aega, ma lähen sisse.”

„Kust sa tead?”

Macbeth tõusis ja pistis binokli vormikuue põuetaskusse. „Tema pupillid, ta on laksu all, ta laseb kohe.” Ta vajutas raadiojaama nuppu. „Kood neli-kuus. Kohe. Võta üle, Banquo. Kuuldel.”

„Banquo võtab üle. Kuuldel.”

„Ma tulen kaasa,” ütles Lady ja läks Macbethile järele.

„Ma ei usu, et …”

„See on minu kasiino. Minu Jack.”

„Ma’am …”

„Collum tunneb mind ja naised mõjuvad talle rahustavalt.”

„See on politseioperatsioon,” ütles Macbeth ja jooksis trepist alla.

„Ma tulen kaasa,” ütles Lady ja jooksis talle järele.

Macbeth peatus ja astus talle ette.

„Vaata mulle otsa,” ütles ta.

„Ei, vaata sina mulle otsa,” ütles Lady. „Kas ma näen nii välja, et ma ei tule kaasa? Ta ootab, et ma tooksin raha.”

Macbeth vaatas talle otsa. Vaatas talle põhjalikult otsa. Vaatas teda sellisel pilgul, nagu teisedki mehed olid vaadanud. Aga ka kuidagi nii, nagu mitte keegi – ei naine ega mees – teda vaadanud ei olnud. Nad vaatasid teda kas imetluse või hirmuga, iha või lugupidamisega, vihaga, armunult või allaheitlikult, mõõtvalt, hukkamõistvalt, ekslikult. Aga see noor mees vaatas teda, nagu oleks viimaks midagi leidnud. Mille ta ära tundis. Mida oli otsinud.

„Siis tule,” ütles ta. „Aga mitte üht sõna, ma’am.”

Paks vaip summutas sammud, kui nad saali astusid.

Laud, mille ääres kaks meest istusid, oli purunenud kristall-lühtri tõttu vähem valgustatud kui tavaliselt. Jacki nägu oli hirmuhalvatusse tardunud ega muutunud, kui ta nägi, kuidas Lady ja Macbeth neile lähenesid. Lady nägi, kuidas püstoli kukk kerkis.

„Kes sa oled?” Collumi hääl rögises.

„Ma olen komissar Macbeth Kaardiväest,” ütles politseinik, tõmbas tooli lähemale ja võttis istet. Pani käed lauale, et need näha oleksid. „Minu töö on sinuga läbi rääkida.”

„Siin ei ole midagi läbi rääkida, komissar. See kuradi kasiino on mind palju aastaid röövinud, on mu laostanud. Nad teevad sohki. Tema teeb sohki.”

„Ja sa jõudsid sellele järeldusele pärast nõiakeeduse tarvitamist?” küsis Macbeth ja trummeldas sõrmedega hääletult vildile. „Sa tead, et see moonutab tegelikkust.”

„Tegelikkus, komissar, on see, et mul on püstol ja ma näen selgemini kui iial varem ja kui teil raha kaasas pole, siis lasen ma kõigepealt maha Jacki, siis sinu, kui sa püüad püstolit välja võtta, ja seejärel selle niinimetatud daami, kes püüab selle aja peale kas põgeneda või mulle kallale söösta, aga ei jõua kumbagi. Seejärel võib-olla ka iseenda, aga eks näis, kas mu tuju läheb paremaks, kui olen teid kolme põrgusse saatnud ja selle paiga taevasse põrutanud.” Ta pahvatas naerma. „Ma ei näe raha ja seega jäävad läbirääkimised ära. Asume siis …”

Kukk kerkis veelgi. Lady nägu tõmbus paugu ootuses tahtmatult krimpsu.

„Topelt või eimidagi,” ütles Macbeth.

„Kuidas, palun?” küsis Collum. Laitmatu hääldus. Laitmatult siledaks aetud lõug ja seljas laitmatu smoking kriitvalge triigitud särgiga. Lady oleks võinud vanduda, et tal on puhas aluspesu. Et ta teadis, et vaevalt see nii lõpeb, et ta sealt rahast pungil kohvriga välja jalutab. Et ta kantakse välja niisama pankrotistunult, nagu ta tulnud oli. Aga eelkõige laitmatult.

„Mängime partii Blackjacki. Kui sa võidad, saad endale siin kaotatud summa korda kaks. Kui mina võidan, saan ma püstoli, kus on kõik padrunid sees ja sa loobud kõigist nõuetest kasiinole.”

Collum naeris. „Sa blufid!”

„Kohver rahaga, mida sa palusid, on saabunud ja ootab sind väljas politseiautos. Kasiinoomanik nõustus summat kahekordistama, kui me kokkuleppele jõuame. Sest me teame, et siin kaartidega sohki tehakse, ja õiglus tuleb maksma panna. Mis sa ütled, Ernest?”

Lady vaatas Collumit, tolle vasakut silma, mis ainsana Jacki pea tagant paistis. Ega Ernest Collum rumal ei olnud, pigem vastupidi. Mingit rahakohvrit ta ei uskunud. Ja ometi. Vahel võis tunduda, et just kõige intelligentsemad keelduvad taipamast tõenäosuse pöördumatust, et kui neile piisavalt aega anda, on kõik mõistetud kasiinole kaotama.

„Miks sa peaksid seda tegema,” ütles Collum.

„Noh?” ütles Macbeth.

Collum pilgutas kaks korda silmi. „Mina olen diiler ja sina oled mängija,” ütles ta. „Tema jagab kaardid.”

Lady vaatas Macbethi poole, kes noogutas. Siis võttis ta kaardipaki, segas kaarte, pani kaks Macbethi ette, mõlemad pildipoolega üles.

Kuus. Ja ärtu kuningas.

„Sweet sixteen,” naeratas Collum.

Lady pani Collumi ette kaks kaarti, ühe neist pildipoolega üles. Risti äss.

„Veel üks,” ütles Macbeth ja sirutas käe.

Lady andis talle paki ülemise kaardi. Macbeth hoidis seda kõvasti vastu rinda, vaatas seda. Vaatas Collumile otsa.

„Paistab, et sa läksid lõhki, sweet sixteen,” ütles Collum. „Näita.”

„Oh, ma olen oma käega väga rahul,” ütles Macbeth. Naeratas Collumile korraks. Seejärel tõstis ta kaardi paremale, kus laud jäi poolvarju. Collum kummardus vaistlikult imevähe samale poole, et kaarti paremini näha.

Ülejäänu toimus nii kiiresti, et oli Lady mälus nagu sähvatus. Käe sähvatus läbi õhu, terase sähvatus, mis püüdis valgust, kui see üle laua vihvatas, sähvatus Collumi ühes silmas, mis Ladyt jõllitas, pärani nagu protestiks ebaõigluse vastu, valgus, mis sädeles verejoas, mida tulvas kummaltki poolt odatera, mis torkas läbi ta unearteri. Tuhm püstolipauk, mis tabas paksu, liiga kallist vaipa. Plartsatus, kui verejuga lauda tabas. Collumi tume korin, kui ta vasak silm kustus. Jacki üksainus vabisev nuuksatus.

Ja ta mäletas kaarte. Mitte ässa, mitte kuut. Vaid ärtu kuningat. Ja pooleldi varjus, poti emandat. Mõlemad täis Ernest Collumi verepritsmeid.

Kiirelt ja hääletult olid nad saabunud mustas vormiriietuses, kuuletunud Macbethi vähimalegi viipele. Nad ei puutunud Collumit, vaid viisid nuuksuva Jacki välja. Lady oli abistava käe eemale lükanud. Oli jäänud istuma ja vaatama Kaardiväe noort juhti, kes istus toolileeni najal ja nägi rahulolev välja. Nagu inimene, kellele jäi viimane kaart.

„Collum võtab viimase kaardi,” ütles Lady.

„Mida?”

„Kui me seda üles ei leia.”

„Mida ei leia?”

„Kas sa ei kuulnud, mis ta ütles? „Kui ma olen teid kolme põrgusse saatnud ja selle paiga taevasse põrutanud.””

Macbeth oli vahtinud Ladyle paar sekundit otsa, algul üllatuse, seejärel aga millegi muuga. Äratundmisega. Lugupidamisega. Ja hüüdis seejäre „Ricardo! Pommiotsing!”

Ricardo oli üks Kaardiväe mees, kelle pilk, liigutused ja vaiksed käsklused väljendasid rahulikku enesekindlust. Tema nahk oli nii must, et Lady arvas, et võiks ennast sealt peegeldada. Ricardol ja ta meestel läks neli minutit, et otsitav lukustatud tualetikabiinist üles leida. Sebratriipudega kohver, mis oli Collumil lubatud kasiinosse kaasa võtta, kui uksehoidja selle sisu oli kontrollinud. Collum oli öelnud, et seal on neli kullakangi. Ta kavatses neid kasutada panusena kõige eksklusiivsemas pokkerilauas, kus, enne kui hasartmänguamet selle ära keelas, lubati sularaha, kelli, abielusõrmuseid, pandikirju, autovõtmeid ja ükskõik mida muud, millega mängijad omavahel kaubale said. Kuldseks värvitud raudkangide alla oli insener ja matemaatikageenius Collum paigaldanud kodutehtud, kellamehhanismiga pommi, mille suhtes pommiekspert väljendas hiljem suurt lugupidamist, näpuosavuse mõttes. Kui palju minuteid enne allalugemist veel jäänud oli, Lady ei mäletanud.

Aga nagu öeldud, mäletas ta kaarte.

Ärtu kuningat ja poti emandat. Nad tutvusid sel õhtul kurja kuu all.

Lady kutsus ta järgmisel päeval kasiinosse õhtusöögile. Macbeth võttis kutse vastu, aga ütles aperitiivist ära. Keeldus veinist, aga mitte veest. Lady kattis laua rõdukorrusele, kust avanes vaade Töölisturule, mille sillutisekividele sahisev vihm raudteejaama eest tasahaaval Invernessi poole voolas. Arhitektid olid raudteejaama maastikule paar meetrit kõrgemana projekteerinud, sest arvasid, et marmori ja Bertha-suguste vedurite raskus vajutab jaama põrandapinna ajapikku linna lakkamatult vettinud ja soisesse pinnasesse.

Nad rääkisid ühest ja teisest. Vältisid liiga isiklikke teemasid. Vältisid eelmisel õhtul toimunut. Ühesõnaga tundsid end hästi. Ja Macbeth oli kui mitte just galantne, siis sarmikas ja humoorikas. Ja nägi vapustavalt hea välja oma halli pisut nahkamööda ülikonnaga, mille oli saanud laenuks vanemalt kolleegilt Banquolt, nagu ta ütles. Lady kuulas, kuidas ta jutustas lugusid lastekodust, sõbrast Duffist ja rändtsirkusest, kus ta poisina ühe suve töötanud oli. Närvilisest ja alailma nohusest lõvitaltsutajast, piitspeenikesest õest-vennast, trapetsiartistidest, kes sõid ainult piklikku toitu, ja mustkunstnikust, kes kutsus pealtvaatajad areenile ja pani nende asjad – abielusõrmuse, võtme või kella – nende silme all õhku tõusma. Ja ta kuulas huviga, kui Lady jutustas kasiinost, mille ta oli nullist üles ehitanud. Ja lõpuks, kui Lady tundis, et on rääkinud ära kõik, millest kõnelda tasus, tõstis ta veiniklaasi ja küsis. „Mis sa arvad, miks ta seda tegi?”

Macbeth kehitas õlgu. „Hekate nõiakeedus ajab inimesed hulluks.”

„Me laostasime ta, see on tõsi, aga me ei tee kaartidega sohki.”

„Ma ei arvanudki, et teete.”

„Aga kaks aastat tagasi oli meil kaks krupjeed, kes tegid koostööd mängijatega pokkerilauas ja varastasid teistelt mängijatelt. Lasin nad muidugi lahti, aga nüüd kuulsin, et nad on löönud punti rahajõmmidega ja taotlenud linnavolikogult luba ehitada uus kasiino.”

„Obelisk? Jah, ma olen projekti näinud.”

„Siis võib-olla tead ka seda, et paar mängijat, kellega nad koostööd tegid, olid poliitikud ja Kennethi mehed?”

„Olen sellest kuulnud, jah.”

„Nii et see kasiino ehitatakse. Ja võin sulle lubada, et seal on Ernest Collumi sugustel inimestel kuhjaga põhjust end petetuna tunda.”

„Ma kardan, et sul on õigus.”

„See linn vajab uusi juhte. Uut algust.”

„Bertha,” ütles Macbeth ja noogutas akna poole, mille taga oli raudteejaam, kus peaukse ees kõrgendil seisis vihmamärjalt ja mustana läikivalt vana vedur, rattad kaheksal relsimeetril, mis olid varem ulatunud Capitolini välja. „Banquo ütleb, et see tuleb uuesti käima panna. Et tuleb alustada uut elutervet tegevust. Ja selles linnas on ka positiivseid jõude.”

„Võib ju loota. Aga tagasi eilse õhtu juurde …” Lady keerutas käes veiniklaasi. Teadis, et Macbeth silmitseb ta dekolteed. Ta oli harjunud, et mehed teda vahivad, tal polnud sellest sooja ega külma, teadis vaid, et tema naiselikke eeliseid võis aeg-ajalt kasutada ja aeg-ajalt mitte, täpselt nagu ükskõik milliseid teisi ettevõtlusvahendeid. Aga Macbethi pilk oli teistsugune. Tema oli teistsugune. Mitte mõni mees, keda Ladyl oli vaja kasutada, vaid armas politseinik karjääriredeli allotsas. Miks ta siis istus selle mehega? Loomulikult oleks Lady võinud talle teisiti tunnustust avaldada kui isikliku seltskonnaga. Ta vaatas mehe kätt, mis oli just võtnud veeklaasi. Jämedad veresooned päikesepruunil käeseljal. Ilmselt püüdis ta igal võimalusel linnast välja pääseda.

„Mida sa teinud oleksid, kui Collum poleks nõustunud Blackjacki mängima?” küsis ta.

„Ma ei tea,” vastas Macbeth ja vaatas naisele otsa. Pruunid silmad. Selles linnas olid tavaks sinised silmad, aga muidugi oli ta tundnud ka pruunide silmadega mehi. Aga mitte säärastega. Mitte nii … tugevatega. Ja samas nii õrnadega. Püha taevas, ega ta ometi armuma ei hakka?

„Sa ei tea?” küsis Lady.

„Sa ütlesid, et ta on sõltlane. Ma lootsin sellele, et ta ei suuda panna vastu kiusatusele veel kord mängida. Kõige peale.”

„Ma saan aru, et sa oled palju kasiinodes käinud.”

„Ei ole.” Macbeth naeris. Poisilik naer. „Ma ei teadnud isegi seda, mis seis mul on.”

„Kuusteist ässa vastu? Ma ütleks, et su seis oli räbal. Kuidas sa said nii kindel olla, et ta on nõus mängima? See ei olnud väga veenev lugu, mis sa talle rääkisid.”

Macbeth kehitas õlgu. Ta vaatas veeklaasi. Ja taipas, kuidas ta teadis. Sest ta teadis, mis on sõltuvus.

„Kahtlesid sa mingil hetkel, kas sa suudad teda peatada, enne kui ta Jacki tulistab?”

„Jah.”

„Jah?”

Noor politseinik võttis klaasist lonksu. See teema ei paistnud talle meeldivat.

Kas Lady peaks ta rahule jätma? Ta kummardus üle laua lähemale. „Räägi, Macbeth.”

Mees pani klaasi lauale. „Selleks et mees kaotaks säärases olukorras teadvuse, enne kui ta jõuab päästikule vajutada, tuleb teda lasta pähe või lõigata läbi ta unearter. Unearteri lõikamisel purskas, nagu sa nägid, ainult korraks tugev verejuga, seejärel nirises välja ülejäänud veri. Noh, hapnik, mida aju vajas, oli esimeses purskes, mis tähendab, et ta kaotas teadvuse veel enne, kui verejuga lauda tabas. Oli kaks probleemi. Esiteks on ideaalne vahemaa noaviskel viis sammu. Mina istusin palju lähemal, aga pistodadel, mida ma kasutan, on õnneks raskus tasakaalus. Tänu sellele on treenimata inimesel neid palju raskem visata, aga treenitud inimesel on nende pöörlemist lihtsam reguleerida. Teine probleem oli see, et Collum istus nii, et ma pääsesin ligi ainult unearterile ta kaela vasakul poolel. Mis tähendab, et pidin viskama parema käega. Nagu näed, olen ma vasakukäeline. Ma pidin lootma õnnele. Tavaliselt ma ei looda. Mis kaart see oli, muide?”

„Poti emand. Sa kaotasid.”

„Näed siis.”

„Sul ei ole õnne?”

„Vähemalt kaardimängus mitte.”

„Aga?”

Macbeth mõtles järele. Siis raputas ta pead. „Ei. Armastuses ka mitte.”

Nad naersid. Jõid teineteise terviseks ja naersid veel. Kuulasid vihmapladinat. Ja Lady sulges korraks silmad. Tundus, nagu kostaks baarist jäätükkide klobinat klaasides. Kuuli karedat kõrinat ruletiratta puidul. Ta oma südamelööke.

„Mida?” Macbeth pilgutas magamistoa pimeduses silmi.

Lady kordas oma sõnu. „Sa pead Duncani tapma.”

Ta kuulis oma sõnade kõla, tundis, kuidas need suus paisuvad ja summutavad põmmivat südant.

Macbeth tõusis voodis istuli ja silmitses teda üksisilmi. „Kas sa oled ärkvel või räägid praegu unes, kallis?”

„Ei. Ma olen siin. Ja sa tead, et seda on vaja teha.”

„Sa nägid vist halba und. Ja nüüd …”

„Ei! Mõtle pisut. See on loogiline. Kas tema või meie.”

„Kas sa mõtled, et ta soovib meile halba? Ta on mind just ülendanud.”

„Nime poolest oled sa ehk organiseeritud kuritegevuse juht, aga tegelikult oled sa Duncani soovide pillutada. Kui sa tahad Obeliski kinni panna, kui sa tahad narkomüüjad Invernessi kvartalist minema ajada ja tänavatel patrullimist suurendada, et inimesed end turvaliselt tunneksid, pead sa olema politseiülem. Ja need on kõigest pisiasjad. Mõtle suurte asjade peale, mida me saavutaksime, kui sina oleksid politseiülema toolil, mu arm.”

Macbeth naeris. „Aga Duncan tahab teha suuri asju.”

„Ma ei kahtle, et ta ausalt ja siiralt tahab, aga selleks et teha suuri asju, peab politseiülemal olema lihtrahva toetus. Ja linnarahva silmis on Duncan kõigest snoob, kes on sattunud juhitoolile, täpselt nagu Kenneth oli, täpselt nagu Tourtell raekojas. Mitte ilusad sõnad ei võida rahva sümpaatiat, vaid see, kes sa oled. Ja meie sinuga kuulume nende hulka, Macbeth. Meie tunneme sama mida nemad. Tahame sama mida nemad. Kuula. „Rahva seast. Rahva heaks. Ühes rahvaga.” Taipad? Ainult meie võime seda öelda.”

„Ma saan aru, aga …”

„Mis aga?” Lady silitas Macbethi kõhtu. „Kas sa ei taha juhtida? Kas sa ei ole mees, kas sa ei taha tõusta tippu? Kas sa rahuldud tallalakkumisega?”

„Muidugi mitte. Aga kui me vaid ootame, saan selle koha võibolla niikuinii. Organiseeritud kuritegevuse juhina olen ma tipust arvates siiski kolmandal kohal.”

„Aga sulle ei ole politseiülema kabinetti ette nähtud, mu arm! Mõtle ise. Sulle anti see töö sellepärast, et näiks, nagu oleksime sama head nagu nemad. Nad ei anna sulle iial ülemise korra kabinetti. Vabatahtlikult mitte. Meil tuleb see endale võtta.”

Macbeth keeras külili, seljaga Lady poole. „Unustame ära, kullake. Nagu sina oled unustanud, et kui Duncaniga peaks midagi juhtuma, saab politseiülemaks Malcolm.”

Lady võttis tal õlast kinni ja tõmbas ta tagasi, nii et Macbeth jäi jälle näoga tema poole.

„Mitte midagi ma ei ole unustanud. Ma ei ole unustanud Hekate sõnu, et sinust saab politseiülem, ja see tähendab, et tal on plaan. Meie koristame ära Duncani, küll siis tema koristab ära Malcolmi. Ja ma ei ole unustanud õhtut, kui sa koristasid ära Ernest Collumi. Duncan on Collum, mu arm. Ta hoiab püstolit su pea kohal, meie unistuse kohal. Ja sul tuleb leida üles sama julgus, mis sul oli tol õhtul. Sa pead olema sama mees, kes sa olid tol õhtul, Macbeth. Minu jaoks. Meie jaoks.” Ta pani käe mehe põsele, mahendas häält. „Elu ei anna meiesugustele kuigi palju võimalusi, kallis. Peame haarama kinni neist vähestest, mis end pakuvad.”

Macbeth lamas. Vaikis. Kuulas, aga nüüd ei summutanud ükski sõna Lady ägedalt põksuvat südant. Lady teadis, et Macbethil on ambitsioonid, unistused ja tahe, mis tõstsid ta välja august, kus ta oli olnud, tegid noorest narkomaanist politseikooli kadeti ja hiljem Kaardiväe juhi. See oli nende sugulus, mõlemad olid töötanud end üles, selle eest lõivu maksnud. Kas mees tahtis tõesti jääda pidama siia, poolele teele, enne kui neil õnnestub tasu nautida? Nautida lugupidamist ja vaadet? Macbethil oli julgust ja jõulist teovalmidust, aga ka üks puudus, mis võis minna kalliks maksma. Kurjuse puudus. Aga kurjust läks vaja, kuigi vast ehk üheks otsustavaks silmapilguks. Silmapilguks, kus pead taluma, et sinu poolel pole väiklast moraalsust, kus sa ei kaota silmist suurt pilti ega piina ennast küsimusega, kas su üks väike tegu teeb head. Macbeth armastas õiglust, nagu ta seda nimetas, ja tema truudus teiste inimeste reeglite vastu oli nõrkus, mille eest Lady oli valmis teda armastama. Rahuajal. Ja põlgama nüüd, kus helisesid sõjakellad. Lady libistas käega põselt mööda kaela, aeglaselt üle rinna, kõhu. Ja üles tagasi. Kuulas. Mehe hingetõmbed olid ühtlased, rahulikud. Ta magas.

Macbeth hingas sügavalt, nagu magaks. Lady võttis käe ära. Heitis mehe selja taha. Nüüd hingas ka tema rahulikult. Macbeth püüdis hingata temaga ühes taktis.

Tappa Duncan? Võimatu. Loomulikult oli see võimatu.

Miks ta siis magada ei suutnud? Miks siis siuhkasid Lady sõnad ja mõtted ikka veel ta peas ringi nagu pimedad nahkhiired?

Elu ei anna meiesugustele kuigi palju võimalusi, kallis. Peame haarama kinni neist vähestest, mis end pakuvad.

Ta mõtles võimalustele, mida elu talle andnud oli. Sellele võimalusele ühel ööl lastekodus, millest ta ei olnud kinni haaranud. Ja sellele, mis Banquo oli talle andnud ja millest ta oli kinni haaranud. Kuidas see esimene ta peaaegu hävitas ja teine päästis. Aga kas pole nii, et mõne võimaluse pakkumist sa ei taha, sest mõni võimalus mõistab su tahes-tahtmata õnnetusse ja sa kahetsed seda kogu ülejäänud elu kas sellepärast, et sa sellest kinni haarasid, või sellepärast, et ei haaranud? Oo, see hiiliv rahulolematus, mis alati peab mürgitama kõige täiuslikumat õnne. Ja ometi. Kas oli saatus avanud ukse, mis uuesti kinni lajatab? Kas jätab julgus ta jälle maha, nagu oli jätnud tol ööl lastekodus?

Macbethi silme ette kerkis tookordne pilt magavast, pahaaimamatust mehest voodis. Kaitsetu. Ja ometi seisis see mees tema ja vabaduse vahel, mille iga inimene on ära teeninud. Tema ja väärikuse vahel, mida iga inimene peaks nõudma. Macbethi ja võimu vahel, mida ta võis saavutada. Ja lugupidamise. Ja armastuse.

Väljas juba hahetas, kui ta Lady üles äratas.

„Kui ma seda teeksin …” ütles ta, „jääksin ma Hekate tänuvõlglaseks.”

Lady oli löönud silmad lahti, nagu oleks kogu aeg ärkvel olnud. „Aga miks sa nii mõtled, mu arm? Hekate ainult ennustas, et midagi juhtub, ja see ei anna talle võlga, mida sisse nõuda.”

„Nii et mida tal sellest võita on, kui minust politseiülem saab?”

„Seda küsi temalt, aga see on selge – ju ta on kuulnud, et Duncan vandus enne mitte puhata, kui on Hekate kätte saanud. Ja ta teab ju, et pole välistatud, et sina pead esmatähtsaks jahti vägivallatsevatele narkoliigadele, mis üksteist tänavatel kõmmutavad.”

„Norse Riders, mille selgroog on juba murtud?”

„Või pead esmatähtsaks peatada asutuste tegevus, mis petavad ausatelt linnakodanikelt nende säästud välja.”

„Obelisk?”

„Näiteks.”

„Hm. Sa ütlesid midagi suurte asjade kohta, mida võime teha. Kas sa mõtlesid midagi sellist, mis on linnale hea?”

„Muidugi. Ära unusta, et politseiülemana otsustad sina, millised poliitikud luubi alla võtta ja millised mitte. Ja need, kes vähegi linnavolikogu tunnevad, teavad, et kõik viimasel kümnel aastal võimupositsioonile pääsenud on maksnud selle eest viisil, mis ei kannata päevavalgust. Ja et nemad on omakorda lasknud endale maksta. Kennethi ajal ei tulnud neil oma korruptiivsuse varjamiseks eriti pingutada, ja tõendid on olemas. Meie teame, nemad teavad ja see tähendab, et me võime neid juhtida, nagu tahame, kallis …”

Lady silitas sõrmega üle Macbethi huulte. Ta oli öelnud juba esimesel ööl, et armastab mehe huuli. Et need on nii pehmed ja õhukese nahaga, et ta võiks vaid kerge hammustusega mehe verd maitsta.

„Tuleb panna nad lõpuks täitma lubadusi ja tegema tegusid, mis selle linna päästaksid,” sosistas ta.

„Just nimelt.”

„Saaksime Bertha rööbastele tagasi.”

„Jah.” Lady näksas ta alahuult ja tundis võbinat, enda ja mehe oma, mõlema südamelöökide kiirenemist. Macbeth kahmas ta kaissu.

„Ma armastan sind,” sosistas ta.

Macbeth ja Lady. Lady ja Macbeth. Nüüd hingasid nad ühes rütmis.