3. peatükk
„Ma vaatasin ringi ja hämaruses lamasid Norse Ridersi poisid läbisegi, näoli põrandal,” ütles Macbeth. „Veri, klaasikillud ja padrunikestad.”
„Kurat ja põrgu!” hüüatas Angus pehmel keelel üle elava lärmi Müürissepas, Kaardiväe lemmikkõrtsis raudteejaama taga. Alkoholist läikivad sinised silmad vaatasid Macbethi lausa jumaldavalt. „Te lõite platsi puhtaks nagu nalja! Kurat ja põrgu! Selle terviseks!”
„Nii-nii, vali parem sõnu, teoloogiatudeng,” ütles Macbeth, aga kui kõik kaheksateist Kaardiväe liiget tema poole õlleklaase tõstsid, naeratas ta lõpuks pead raputades ja tõstis ka klaasi. Võttis pika sõõmu ja vaatas Olafsoni poole, kes hoidis Müürissepa rasket pooleliitrist kruusi vasakus käes.
„Kas valutab, Olafson?”
„Nüüd, kus ma tean, et ühel neist ka õlg valutab, läheb juba paremini,” ütles Olafson s-e susistades ja kohendas häbelikult käelingu, kui teised valjusti naersid.
„Need, kes tegelikult mehetegusid tegid, olid Banquo ja Olaf-son,” sõnas Macbeth. „Mina näitasin neile kunstnikele ainult valgust nagu fotoassistent.”
„Räägi edasi,” palus Angus. „Sina ja Duff saite kogu Norse Ridersi põrandale siruli. Mis siis sai?” Ta lükkas oma pikad blondid juuksed kõrva taha just nagu selleks, et paremini kuulda.
Macbeth silmitses põnevil nägusid laua ümber ja vahetas Banquoga pilgu, enne kui jätkas. „Mõned neist kisendasid, et annavad alla. Tolm varises maha, muusika oli puruks lastud ja lõpuks oli vaikus majas, aga ikka veel pime ja ülevaadet eriti ei saanud. Mina ja Duff hakkasime neid kumbki ise saaliotsast kontrollima. Ükski ei olnud surnud, aga õige mitu pidid arsti juurde minema, kui nii võib öelda. Duff karjus, et ei leia Swenot.” Macbeth tõmbas sõrmega läbi udu klaasi välisküljel. „Ma märkasin ust lauaotsa taga, kus Sweno oli istunud. Samal hetkel kuulsime mootorrataste käivitamist. Jätsime teised iseenda hooleks ja tormasime platsile. Ja seal nägime kolme mootorratast, mis hakkasid väravast välja sõitma, üks neist oli Sweno punane. Ja valvur, see vurrudega kiilakas, oli just tsiklile hääled sisse pannud ja sõitis järele. Duff läks õudselt närvi, tahtis neile kannule kihutada, aga ma ütlesin, et sees on paar hirmsate vigastustega poissi …”
„Kas sa mõtlesid, et see Duffi peatab?” kostis sosistav hääl. „Et sead vedelevad veriselt maas, kui ta võib Sweno kätte saada?”
Macbeth keeras ringi. Kõnelnu istus üksipäini kõrvalseparees, kus ta nägu jäi noolemänguklubi auhinnakapi varju.
„Kas sa arvasid, et Duff hooliks mingite väikeste inimeste elust, kui käeulatuses on suured teod?” Varjudes tõsteti õllekruusi. „Tuleb siiski karjääri peale mõelda.”
Macbethi laua ümber oli vaikseks jäänud.
Banquo köhatas. „Põrgusse karjäär, meie Kaardiväes ei lase kaitsetutel niisama lihtsalt surra, Seyton. Me ei tea, mida teie narkotalituses teete.”
Seyton kummardus lähemale, nii et valgus langes ta näole. „Ega keegi meist narkotalituses teagi täpselt, mida me teeme, see ongi probleem, kui sul on Duffi-sugune ülemus. Aga ära lase mul oma juttu katkestada, Macbeth. Kas läksid sisse tagasi haavu siduma?”
„Sweno on mõrvar, kes tapab veelgi, kui saab võimaluse,” ütles Macbeth pilku Seytonilt pööramata. „Ja Duff kartis, et nad pääsevad üle silla.”
„Ma kartsin, et nad pääsevad üle silla, täpselt nagu veoauto oli üritanud,” ütles Duff. „Nii et hüppasime mootorratastele tagasi. Pigistasime neist viimase välja. Ja veel pisut. Üks valearvestus kurvis märjal asfaldil …” Duff lükkas pooliku kullakarva brüleekreemi mööda Lyoni restorani damastlaudlina kaugemale, võttis jäänõust šampanjapudeli ja valas kolmele teisele. „Pärast esimest järsku kurvi orupõhjas märkasin nelja mootorratta tulesid ja vajutasin gaasi põhja. Peeglist nägin, et Macbeth püsib mul endiselt kannul.”
Duff heitis vargsi pilgu politseiülem Duncanile, et näha, kas tema pajatus leiab hea vastuvõtu. Tolle malbet, sõbralikku naeratust oli keeruline tõlgendada. Duncan ei olnud õhtust reidi veel otsesõnu kommenteerinud, aga et ta oli sellele väikesele tähistamisele saabunud – kas polnud seegi juba tunnustus? Võib-olla küll, aga politseiülema sõnatuse tõttu ei olnud Duff veel kindel. Selles suhtes tundis ta end turvalisemalt kahvatu punapäise korruptsioonivastase osakonna juhataja komissar Lennoxiga, kes tavapärase entusiasmiga üle laua lähemale kummardus ja iga ta sõna neelas. Ja kriminalistikaosakonna juhataja Caithnessi suurte roheliste silmadega, millest võis välja lugeda, et ta usub iga viimast kui silpi.
Duff pani pudeli käest. „Tunnelisse viival lõigul sõitsime kõrvuti ja eest paistvad tuled kasvasid kiiresti. Nagu oleksid nad aeglustanud. Nägin Sweno kiivri sarvi. Siis juhtus midagi ootamatut.”
Duncan liigutas šampanjaklaasi, nii et see sattus ühele joonele punaveiniklaasiga, mis võis Duffi tõlgitsuses tähendada kas seda, et ta on põnevil, või lihtsalt kannatamatu. „Kaks mootorratast keeras Forresi teeotsal pärast bussiootepaviljoni kõrvale. Kaks ülejäänut aga sõitis edasi tunneli poole. Olime mõne sekundi pärast samal teeristil ja pidin tegema otsuse …”
Duff rõhutas sõna „otsus”. Mõistagi oleks ta võinud kasutada sõna „valik”. „Aga iga idioot on sunnitud „valiku” tegema, „otsus” on midagi aktiivset, mis nõuab mõtlemisprotsessi ja iseloomu ja mille teeb juht. Säärane asi, mida politseiülem vajab, kui ta hakkab äsja loodud organiseeritud kuritegevuse suurosakonnale juhti määrama. Organiseeritud kuritegevuse osakond sündis narko- ja jõukude osakonna ühendamisest ja oli nende loogiline sulam, sest narkotulu linnas jagunes Hekate ja Norse Ridersi vahel, kes olid neelanud alla teised jõugud. Küsimus oli, kes hakkab uut üksust juhtima, kas Duff või Cawdor, jõukude osakonna vilunud juht, kel oli linna lääneosas kahtlaselt suur kinnimakstud maja. Probleem oli selles, et Cawdoril olid toetajad linnavolikogus ja Kennethi vanade käsilaste seas peakorteris ja kuigi kõik teadsid, et Duncan annaks palju, et oma Cawdoritest vabaneda, pidi ka Duncan tegema poliitilisi otsuseid, et peakorter kontrolli alt ei väljuks. Kindel oli aga see, et kas Cawdor või Duff jääb võitjana sõelale ja teine osakonnast ilma.
„Andsin Macbethile märku, et me järgneksime Forresi poole sõitnutele.”
„Ah nii?” imestas Lennox. „Siis pääseksid teised kaks ju üle maakonna piiri.”
„Jah, ja siin oligi dilemma. Sweno on kaval rebane. Kas ta saatis kaks tükki Forresi poole peibutiseks ja sõitis ise maakonna piiri poole, sest tema oli ainus Norse, kelle vastu meil on süütõendid? Või rehkendas ta nii, et küllap me arvame, et nii ta mõtleb, ja tegi vastupidi?”
„Kas meil on siis?” küsis Lennox.
„On mida?” küsis Duff ja püüdis varjata ärritust segamise pärast.
„Sweno vastu süütõendid. Stoke’i tapatalgud on minu teada ammu aegunud.”
„Kaks postiröövi 1. rajoonis viis aastat tagasi,” ütles Duff kannatamatult. „Meil on Sweno sõrmejälg.”
„Ja teised Norse Riderid?”
„Nende kohta ei ole meil küünemustagi. Ja täna õhtul me ka midagi ei saanud, sest neil oli kiiver peas. Noh, ühesõnaga, kui nad keerasid Forresi poole, nägime kiivrit …”
„Mis on Stoke’i tapatalgud?” küsis Caithness.
Duff ägas.
„Sa ei olnud vist veel sündinud,” ütles Duncan sõbralikul häälel. „See algas kohe pärast sõda Capitolis. Sweno venda hakati deserteerumise eest kinni võtma ja ta oli nii rumal, et tõmbas relva välja. Kaks politseinikku, kes olid kogu sõjaaja kaevikutes veetnud, lasksid ta ribadeks. Sweno maksis venna eest kätte mõni kuu hiljem Stoke’is. Ta marssis sealsesse politseijaoskonda ja raius surnuks neli politseinikku, kellest üks oli viimaseid kuid rase. Sweno kadus meie vaateväljast ja kui ta välja ilmus, oli aegumistähtaeg möödas. Palun jätka, Duff.”
„Aitäh. Ma arvasin, et nad ei märganud, et me jõudsime neile nii lähedale, et nägime Sweno kiivrit, kui ta Forresi ja Vanasilla poole keeras. Kõigest paari kilomeetri pärast jõudsime neile järele. See tähendab, Macbeth tegi kaks lasku õhku, kui nad olid veel tükk maad meist ees, ja siis nad peatusid. Nii et meie ka peatusime. Olime jõudnud orust välja, nii et vihma ei sadanud. Hea nähtavus, kuupaiste, meid lahutas viiskümmend-kuuskümmend meetrit. Olin võtnud kalašnikovi kätte ja hüüdsin, et nad mootorrattalt maha tuleksid, astuksid viis sammu meie poole ja laseksid asfaldile põlvili, käed kukla taga. Nad tegid, nagu me ütlesime, ja me tulime mootorrattalt maha ja hakkasime nende poole minema.”
Duff sulges silmad.
Ta nägi neid nüüd.
Nad põlvitasid.
Nahkriided nagisesid, kui ta nende poole astus ja vaatevälja ülaääres, avatud visiiri serval rippus veepiisk. See pidi varsti kukkuma. Varsti.
„Meid lahutas oma kümme-viisteist sammu, kui Sweno võttis püstoli välja,” ütles Macbeth. „Duff reageeris kohe. Ta tulistas. Tabas Swenot kolm korda rindu. Ta oli surnud veel enne, kui kiiver maad tabas. Aga vahepeal oli teine püstoli välja tõmmanud ja sihtis Duffi, aga õnneks ei jõudnud ta päästikule vajutada.”
„Kurat ja põrgu!” hüüatas Angus. „Sa lasid ta maha, eks?”
Macbeth nõjatus seljatoele. „Ma võtsin ta noaga maha.”
Banquo silmitses oma ülemust.
„Imetlusväärne,” sosistas Seyton varjust. „Teisest küljest, Duff reageeris siis sinust kiiremini, kui Sweno relva välja tõmbas? Oleksin võinud kihla vedada, et sina oled kiirem, Macbeth.”
„Aga näed, eksisid,” ütles Macbeth. Mida sel Seytonil sealt otsida oli, mida ta tahtis? „Täpselt nagu Duff,” ütles Macbeth ja tõstis õllekruusi huulile.
„Ma eksisin,” ütles Duff ja andis ülemkelnerile märku, et nad vajavad uut šampanjapudelit. „Muidugi mitte siis, kui ma tulistasin. Vaid siis, kui ma valisin Forresi teeotsa.”
Ülemkelner tuli laua juurde ja vabandas sosinal, et nad hakkavad kinni panema ja tegelikult ei tohigi nad pärast südaööd alkoholi müüa. Kui politseiülem isiklikult just …”
„Tänan, ei,” ütles Duncan, kes valdas kunsti kelmikalt naeratada, samal ajal kui ta korralekutsuvalt kulmu kergitas. „Me järgime seadust.”
Ülemkelner eemaldus.
„Ka parimad võivad teha vale valiku,” ütles Duncan. „Millal sa sellest aru said? Kui te tal kiivri peast võtsite?”
Duff raputas pead. „Enne seda, kui ma laiba kõrvale põlvitasin ja märkasin ta mootorratast. See ei olnud Sweno mootorratas, saablit ei olnud. Ja need poisid üksteisele tsiklit ei laena.”
„Aga kiivrit küll?”
Duff kehitas õlgu. „Ma oleksin võinud aimata, mina ja Macbeth olime just kasutanud sama pettemanöövrit. Sweno vahetas kiivri ära ja siis nad aeglustasid, et jõuaksime küllalt lähedale ja näeksime, et ühel tsiklil, mis keeras Forresi poole, on tema kiiver. Tema aga sõitis läbi tunneli, üle silla ja pääses pakku.”
„Vaieldamatult nutikas Swenost,” ütles Duncan. „Kahju temast, et ta mehed niisama nutikad ei ole.”
„Mis mõttes?” küsis Duff ja langetas pilgu arvega nahkkaantele, mille ülemkelner tema ette oli asetanud.
„Milleks tõmmata välja püstol politsei vastu, kui nad teavad – nagu sa ise ütlesid –, et peale Sweno ei ole meil kellegi vastu süütõendeid? Nad oleksid võinud lasta end kinni pidada ja paar tundi hiljem vabade meestena politseijaoskonnast välja marssida.”
Duff kehitas õlgu. „Äkki nad ei uskunud, et me oleme politseist. Äkki nad arvasid, et oleme Hekate mehed ja tulime neid maha lööma.”
„Või siis on nii, nagu politseiülem ütleb,” sekkus Lennox. „Et nad on rumalad.”
Duncan sügas lõuga. „Mitu Norse Riderit me luku taha saime?”
„Kuus,” ütles Duff. „Kui politsei klubihoonesse jõudis, olid sinna põhiliselt jäänud raskesti vigastatud.”
„Ma arvasin, et Norse Ridersi taoline jõuk ei jäta oma haavatuid vaenlasele.”
„Nad teadsid, et saavad niiviisi kõige kiiremini arstiabi. Praegu neid ravitakse, aga me arvestame siiski, et saame homme eelvangistust pikendada. Ja siis pitsitame neid Sweno kohta. Olgu neil nii valus kui tahes. Me leiame ta üles, boss.”
„Tore on. Neli ja pool tonni amfetamiini. Seda on palju.”
„On küll,” naeratas Duff.
„Nii palju, et ma pean lausa küsima, miks sa mind reidist eelnevalt ei informeerinud.”
„Aeg,” vastas Duff ruttu. Ta oli kaalunud poolt ja vastu, kuidas sellele vältimatule küsimusele vastata. „Meil jäi pärast vihje saamist ja tegutsema asumist vähe aega. Juhina pidin hindama, kas bürokraatlik asjaajamine kaalub üles riski, et me ei jõua peatada nelja ja poole tonni jõudmist linna noorte vereringesse.”
Duff kohtas Duncani pilku, mis oli mõtlikult temale pööratud. Politseiülema nimetissõrm hõõrus kiiresti lõuaotsa, edasi-tagasi. Seejärel niisutas ta huuli.
„Verd on ka palju. Sild sai kõvasti kannatada. Linnafjordi kalad on ilmselt juba narkomaanid. Ja Sweno on endiselt vabaduses.”
Duff vandus mõttes. See vagatsev ülbikust idioot peaks ometi suutma näha suurt pilti!
„Aga,” ütles politseiülem kiiresti, „kuus Norse Riderit istub luku taga. Ja kui me muutumegi järgmistel nädalatel kala süües pisut ülemeelikumaks kui harilikult, siis pigem juba see, kui et see jõuaks otse meie noortele. Või …” Duncan võttis šampanjaklaasi. „Meie konfiskeeritud vara hoidlasse.”
Lennox ja Caithness puhkesid naerma. See polnud kellelegi saladus, et peakorteri hoidlast ikka veel kõvasti asju kadus.
„Nii,” ütles Duncan ja tõstis klaasi. „Tubli tükk politseitööd, Duff.”
Duff pilgutas kaks korda silmi. Süda tagus kiirelt ja kergelt. „Aitäh,” ütles ta ja jõi šampanjaklaasi tühjaks.
Duncan napsas enda kätte nahkmapi arvega. „See on täna minu poolt.” Ta võttis arve välja, hoidis seda väljasirutatud käes ja pingutas silmi. „Kuigi ma ei suuda näha, kas arve on õige.”
„Kes on iial õige arve saanud?” ütles Lennox ja muigas kramplikult, kui keegi ei naernud.
„Las mina,” ütles Caithness, võttis arve ja pani ette vanaemalikud sarvraamiga prillid, kuigi Duff teadis, et ta neid ei vaja, vaid kannab ainult sellepärast, et see annaks ta vanusele paar aastat juurde ja võtaks silmailu vähemaks. Duncanist oli julge tegu kriminalistikaosakonda Caithnessile anda. Mitte et keegi oleks naise ametioskustes kahelnud, ta oli lõpetanud politseikooli parima kadetina ja õppinud lisaks keemiat ja füüsikat. Aga ta oli juhtkonnas teistest noorem, vallaline ja lihtsalt liiga ilus, et hinge ei hiiliks tagamõte. Küünlavalgus pani ta niisked naervad silmad prilliklaaside taga sädelema, niisked täidlased huuled ja märjad läikivvalged hambad. Duff sulges silmad. Märjalt läikiv asfalt, veerevate rehvide märg nahin. Plärtsatav hääl. Veri, mis põrandale plärtsatas, kui poiss pistoda kaelast välja tõmbas. Nagu käsi oleks pitsitanud Duffi rinda, ja ta ajas silmad õhku ahmides pärani.
„Kõik korras?” Lennox hoidis Duffi klaasi kohal veekarahvini ja sortsas selle tema klaasi tühjaks. „Joo, Duff, sa pead šampanjat veega ristima. Sina pead sõitma.”
„Mitte mingil juhul,” ütles Duncan. „Ma ei taha, et mu kangelased roolijoodikuna kinni peetakse või end surnuks sõidavad. Minu juhil ei ole midagi selle vastu, et teha väike ring.”
„Aitäh,” ütles Duff. „Aga Fife on …”
„… enam-vähem mu koduteel,” ütles Duncan. „Ja proua Duff ja su kaks imelist last peavad hoopis tänama.”
„Palun vabandust,” ütles Duff, lükkas tooli eemale ja läks ära.
„Suurepärane politseinik,” ütles Lennox, vaadates järele Duffile, kes tuikus kõrtsi tagumisse otsa tualettruumi ukse poole.
„Duff?” küsis Duncan.
„Tema ka, aga ma pidasin silmas Macbethi. Tema tulemused on rabavad, tema mehed armastavad teda ja kuigi ta töötas Kennethi alluvuses, teame meie korruptsioonivastases osakonnas, et ta on tõsine tegija. Kahju, et tal puudub suuremaks juhitööks vormikohane kvalifikatsioon.”
„Pole ju mingit absoluutset nõuet peale politseikõrgkooli. Vaata või Kennethit.”
„Seda küll, aga Macbeth ei kuulu siiski meie hulka.”
„Meie?”
„Noh.” Lennox tõstis muiates šampanjaklaasi. „Sa oled valinud endale juhid, keda – meeldigu see meile või mitte – peetakse eliidi hulka kuuluvaks. Me kõik oleme pärit linna lääneosast või Capitolist, meil on haridus ja lugupidamist äratav perekonnanimi. Macbethi peetakse pigem lihtrahva hulgast võrsunuks, kui sa mõistad, mida ma mõtlen.”
„Mõistan küll. Tead, ma olen natuke mures Duffi ebakindla kõnnaku pärast. Kas sa saaksid …”
Tualett oli õnneks tühi.
Duff tõmbas püksiluku kinni, seisis kraanikausi ette, keeras kraani lahti ja loputas nägu. Kuulis selja taga ukse avanemist.
„Duncan palus mul järele vaadata, kuidas sul läheb,” ütles Lennox.
„Mm. Mida ta sinu meelest mõtleb?”
„Mõtleb mille kohta?”
Duff rebis paberit ja kuivatas nägu. „Sündmuste käigu kohta.”
„Eks ta mõtleb nagu me kõik, et sa tegid head tööd.”
Duff noogutas.
Lennox pahvatas korraks naerma. „Sa tahad ikka tõesti organiseeritud kuritegevusse pääseda, paistab.”
Duff keeras kraani lahti, seebitas käsi ja tabas peeglis korruptsioonivastase osakonna juhi pilgu.
„Pead mind karjeristiks?”
„Karjääri tegemises pole midagi halba,” muheles Lennox. „Lihtsalt lõbus on jälgida, kuidas sa ennast positsioneerid.”
„Ma sobin sellesse ametisse, Lennox. Nii et kas see ei ole mu lihtne kohus selle linna ja minu ja sinu laste tuleviku ees, et ma teen, mis suudan, et saada endale organiseeritud kuritegevus? Või kas peaksin jätma suurima töölõigu Cawdorile? Inimesele, kellel on meie mõlema teada käed mustad ja verised, kuna ta Kennethi alluvuses nii kaua vastu pidas.”
„Ahaa,” naeris Lennox. „Sind kannustab kohusetunne, üldse mitte isiklik auahnus? Noh, Püha Duff, luba mul endale uks avada.” Lennox tegi maani kummarduse. „Sest siis ma oletan, et sa loobud võimalikust palgakõrgendusest ja teistest privileegidest, mis ametiga kaasas käivad.”
„Palk, au ja kuulsus pole mulle olulised,” ütles Duff. „Aga ühiskond tasub oma neile liikmetele, kes annavad oma panuse. Tasu põlgamine tähendaks ühiskonna põlgamist.” Ta uuris peeglis oma näojooni. Millest on näha, et inimene valetab? Kas on üldse võimalik, et ta on suutnud ennast veenda, et see, mis ta räägib, on tõsi? Kui kaua tal läheb aega enda veenmiseks, et versioon, milles tema ja Macbeth kahe poisi maanteel tapmise kohta kokku leppisid, on tõde?
„Kas sa oled nüüd kätepesu lõpetanud, Duff? Minu meelest kipub Duncan koju.”
Uduvihmas jätsid Kaardiväe mehed Müürissepa ees hüvasti. „Ustavus, vendlus,” lausus Macbeth valjusti. Teised vastasid talle pehmekeelses kooris: „Tulega ristitud, verega liidetud.”
Seejärel hajuti jalgsi kõigi nelja tuule poole. Macbeth ja Banquo läände, mööda tänavamuusikust, kes pigem ulgus kui laulis „Meet Me on the Corner”, ja edasi läbi raudteejaama hüljatud ja lagunenud saalide ja koridoride. Piki läbikäike tõmbas kummaliselt soe tuul ja pildus prahti kunagi kaunite dooria sammaste vahel, mis olid hakanud pärast aastatepikkust saastumist ja korralagedust murenema.
„Nii,” ütles Banquo. „Kas sa räägid mulle ära, mis tegelikult juhtus?”
„Räägi parem veel kord veoautost ja Kennethist,” palus Macbeth. „Üheksakümmend meetrit vabalangemist!” Tema naer kajas kivist laevooderdise all.
Banquo naeratas. „Räägi ära, Macbeth, mis maanteel juhtus?”
„Kas öeldi, kui kauaks sild parandustöödeks kinni jääb?”
„Võib-olla neile läheb sul korda valetada, aga mulle mitte.”
„Me võtsime nad kinni, Banquo, kas sul on vaja rohkem teada?”
„Kas on?” Banquo peletas käega lehka, mida tõusis tualettide juurde viivalt trepilt, kus üks ebamäärases vanuses naine köötsutas kahekorra, juuksed näo ees, ja klammerdus käsipuu külge.
„Ei.”
„Olgu siis,” ütles Banquo.
Macbeth peatus ja kükitas maha poisi ette, kes istus seina ääres, kerjusetops ees. Poiss tõstis pea. Tema ühel silmal oli must klapp ja teine vahtis välja uimast, unenäost. Macbeth pistis ta topsi rahatähe ja pani poisile käe õlale. „Kuidas läheb?” küsis ta vaikselt.
„Macbeth,” lausus poiss. „Näed isegi.”
„Sa saad hakkama,” ütles Macbeth. „Pea alati meeles, sa suudad lõpetada.”
Poisi hääl laskis täishäälikutel liugu. „Ja kust sina seda tead?”
„Usu mind, seda on ennegi tehtud.” Macbeth tõusis püsti ja poiss hüüdis neile järele väriseva „Jumal õnnistagu sind, Macbeth”.
Nad astusid raudteejaama idapoolsesse halli. Seal valitses jahmatav vaikus nagu kirikus. Need narkarid, kes ei istunud, lamanud ega seisnud seina ääres või pingil, kakerdasid ringi nagu aeglasel tantsul, nagu astronaudid võõras atmosfääris, teistsuguses gravitatsioonis. Mõned neist vahtisid kahtlustavalt kaht politseinikku, aga enamik lihtsalt ignoreeris neid. Nagu oleks neil röntgenipilk, mis on ammu kindlaks teinud, et neil kahel pole midagi müüa. Enamik olid nii kõhnunud ja rääbakad, et raske oli kindlaks teha, kui kaua nad on elanud. Või kui kaua neil veel jäänud on.
„Sa ei tunne enam mingit kiusatust seda uuesti proovida?” küsis Banquo.
„Ei.”
„Enamik kaineid narkareid unistab viimasest lennust.”
„Mina mitte. Läki siit ära.”
Nad väljusid lääneukse esisele trepile ja peatusid enne katuse alt vihma kätte astumist. Nende kõrval mustaks värvitud rööbastel madalal soklil seisis miski, mis meenutas pimeduses eelajaloolist koletist. Bertha, sada kümme aastat vana, riigi esimene vedur, kunagise tulevikuoptimismi sümbol. Lai, majesteetlik, lauge trepp viis edasi inimtühja pimedusse uppunud Töölisturu poole, kus kord oli valitsenud sigin-sagin, turuputkad ja siia-sinna tõttavad reisijad, aga nüüd oli see kummituslik paik, kus sosistas ja vilistas tuul. Teisel pool platsi sirasid tuled auväärses kivihoones, kus oli kord paiknenud raudteeamet; hoone oli jäänud lagunema, kui raudtee töö lõpetas, kuni see ära osteti, korda tehti ja sellest sai kõige suursugusem ja elegantsem koht, mida linnal oli pakkuda: Kasiino Inverness. Banquo oli seal ainult korra käinud ja taibanud kohe, et see ei ole tema jaoks. Või õigemini, et tema ei ole sellele kohale sobiv kunde. Tema oli vist rohkem Obeliski tüüpi kunde, kus külastajad ei olnud nii peenelt riides, napsid ei olnud nii kallid, lõbutüdrukud ei olnud nii ilusad ja diskreetsed.
„Head ööd, Banquo.”
„Head ööd, Macbeth. Ja maga hästi.”
Ta märkas, kuidas sõbra keha läbis kerge värin, kui Macbethi valged hambad pimeduses läigatasid. „Tervita Fleance’i ja ütle, et ta isa tegi täna öösel suuri tegusid. Ma oleksin palju andnud, et näha, kuidas Kenneth oma isiklikult sillalt pea ees alla lendab …”
Banquo kuulis sõbra naeruturtsatust, kui too Töölisturu pimedusse ja vihmasattu kadus. Kui ka ta naer vaibus, hakkas Banquot närima rahutus. Macbeth ei olnud ainult sõber ja kolleeg, ta oli nagu poeg, otsekui Mooseslaps korvis, keda Banquo armastas umbes sama palju kui Fleance’i. Sellepärast ootas Banquo, kuni nägi, et Macbeth ilmus nähtavale teisel pool platsi ja astus peaukse ees laternapaistele, kus pikkade leekivpunaste juustega pikakasvuline naine, seljas pikk punane kleit, tuli välja ja teda embas, nagu oleks saanud ettekuulutuse, et armastatu on teel.
Lady.
Äkki oli ta õhtuste sündmuste kohta uudiseid kuulnud, Ladysugune naine ei oleks jõudnud nii kaugele ilma keelekandjateta, kes andsid talle teada, mida tal selle kohta, mis linna pealispinna all liikus, teada oli vaja.
Nad embasid ikka veel. Lady oli ilus naine ja nooruses ilmselt veelgi ilusam. Keegi ei paistnud Lady vanust teadvat, aga seda oli kindlasti rohkem kui Macbethi kolmkümmend kolm aastat. Aga võib-olla oli selles oma tõetera, mida räägiti, et tõeline armastus ületab kõik takistused.
Aga võib-olla ei olnud ka.
Vana politseinik keeras ringi ja seadis sammud põhja poole.
Fife’is keeras politseiülema autojuht kruusateele, nagu teda oli juhendatud. Rehvide all krudises rähk.
„Sa võid siin kinni pidada, ma lähen jala edasi,” ütles Duff.
Autojuht pidurdas. Järgnevas vaikuses kuulsid nad ritsikate siristamist ja puulehtede kohinat.
„Sa ei taha neid üles ajada,” ütles Duncan ja vaatas tee ääres seisva valge väikese talumaja poole, mis kümbles kuupaistes. „Täitsa nõus, las meie kallid magavad muretus ja turvalises kindlusetundes. Teil on siin ilus väike kohake.”
„Aitäh. Ja mul on kahju, et pidid ringi tegema.”
„Mõni ring tuleb sisse teha, Duff. Kui sa järgmine kord saad Norse Ridersi laadis vihje, siis teed ringi sisse minu kaudu. Arusaadav?”
„Arusaadav.”
Duncani sõrm liikus lõual edasi-tagasi. „Meie eesmärk on, et kõigil oleks selles linnas parem elada, Duff. Aga see tähendab, et kõik head jõud peavad koostööd tegema ja mõtlema kogukonna hüvele, mitte ainult enda omale.”
„Loomulikult. Ja ma tahan ainult öelda, et olen valmis ükskõik millist tööd tegema, kuni see teenib politsei ja linna huve, sir.”
Duncan naeratas. „Sellisel juhul pean mina tänama, Duff. Ainult üks viimane asi …”
„Jah?”
„Sa ütled, et neliteist Norse Riderit, Sweno kaasa arvatud, oli tublisti rohkem, kui te olite oodanud, et neist oleks olnud diskreetsem saata paar meest, kes sõidaksid veoautoga tasakesi minema.”
„Jah.”
„Kas sulle ei tulnud mõttesse, et äkki sai ka Sweno vihje? Et nad kahtlustasid, et ka teie seal olete? Nii et sinu hirm lekkimise ees ei olnudki võib-olla põhjendamatu. Head ööd, Duff.”
„Head ööd.”
Duff astus maja poole ja tõmbas ninna mulla ja rohu lõhna, kuhu oli juba langenud hommikukaste. Ta oli seda mõelnud küll ja nüüd oli Duncan selle välja öelnud. Leke. Reetmine. Ja tema, Duff, peab lekke üles leidma. Ta otsib selle üles hommepäev.
Macbeth lebas külili, silmad kinni. Selja taga kuulis ta naise ühtlast hingamist ja alt kasiinost bassitümpse nagu raskeid südamelööke. Kasiino oli öö läbi lahti, aga ka mänguhimulistele ja alkoholijanustele oli tund juba hiline. Ukse taga koridoris möödusid öömajalised ja sisenesid oma numbritubadesse. Mõni üksi, mõni abikaasaga. Mõni muu seltsilisega. Lady sellesse ei sekkunud, kuni naised, kes Kasiino Invernessi püsikülastajad olid, järgisid tema kirjutamata reegleid olla alati diskreetne, alati hoolitsetud, alati kaine, alati nakkusvaba ja alati, alati ilus. Lady oli ükskord, veidi aega pärast seda, kui neist paar sai, küsinud, miks Macbeth neid ei vaata. Ja naernud, kui Macbeth vastas, et tal on silmi ainult tema jaoks. Alles hiljem sai Lady aru, et Macbeth mõtles seda sõna-sõnalt. Tal ei pruukinud ringigi keerata, et Ladyt näha, naise jooned oli sööbinud ta vikerkestale, ta ei pidanud tegema muud kui – kus ta ka ei oleks viibinud – sulgema silmad, ja Lady oligi platsis. Enne Ladyt ei olnud kedagi olnud. Jah, alati oli olnud naisi, kes olid pannud ta pulsi tormama, ja raudselt naisesüdameid, mis tema tõttu ägedamalt põksusid. Ja loomulikult üks, kes oli jätnud ta südamesse armi. Aga mitte kellegagi neist ei olnud Macbeth olnud lähedane. Kui Lady sellest aru oli saanud ja naerdes küsinud, kas talle kingiti süütu neitsi, oli Macbeth talle oma loo ära rääkinud. Loo, mida seni teadsid vaid kaks inimest maamuna peal. Ja Lady oli jutustanud talle oma loo.
Sviidi siidlinad tundusid Macbethi paljal kehal rasked ja kallid. Nagu palavik, ühtaegu kuum ja külm. Ta kuulis naise hingetõmmetest, et too ärkas.
„Mis on?” küsis Lady uniselt.
„Mitte midagi,” vastas Macbeth. „Ma ei saanud magada.”
Lady puges talle ligi ja silitas ta rinda ja õlgu. Vahel, nagu nüüdki, hingasid nad ühes taktis. Nagu oleksid nad üks organism, nagu Siiami kaksikud, kel on üks paar kopse, täpselt selline tunne oli tookord, kui nad teineteisele oma loo rääkisid ja Macbeth teadis, et ta ei ole enam üksi.
Lady käsi libises ta õlavart pidi alla, üle tätoveeringute, küünarvarreni, kus silitas ta arme. Macbeth oli Ladyle ka neist rääkinud. Ja Lorrealist. Neil polnud enam teineteise ees saladusi. Saladusi mitte, aga oli eemaletõukavaid üksikasju, millest Macbeth oli palunud end säästa. Lady armastas teda, ainult see oli tähtis ja ainus, mida Macbeth naisest teadma pidi.
Macbeth keeras selili. Lady käsi silitas ta kõhtu, peatus, ootas. Tema oli kuninganna. Ja tema alluv kerkis sõnakuulelikult siidkanga poole.
Kui Duff voodisse abikaasa kõrvale puges, tema ühtlast hingamist kuulas ja selja soojust tajus, lõid mälestused sündmustest otsekui kahvatama – nagu öögi. See koht tegi seda temaga, oli alati teinud. Nad olid tutvunud, kui Duff käis ülikoolis. Naine oli pärit jõukast perekonnast linna lääneosas ja kuigi tema vanemad olid Duffi suhtes algul skeptilised, tunnistasid nad tööka, auahne noore mehe lõpuks vastuvõetavaks. Ja äia arvates oli Duff küllalt heast perekonnast. Ülejäänu järgnes otsekui automaatselt. Abielu, lapsed, maja Fife’is, kus lapsed saaksid üles kasvada mürgist linnaõhku hingamata, karjäär ja argielu. Palju argielu, kus olid pikad päevad ja eemalt viipav ametikõrgendus. Ja aeg sööb nagu rooste. Nii lihtsalt on. Ta oli hea naine ja abikaasa, asi polnud selles. Tark, hoolitsev ja truu. Aga tema ise, kas ta ei olnud siis hea abielumees? Kas ta ei pidanud neid üleval, ei säästnud raha laste hariduseks, ei ehitanud järve äärde supelmaja? Seda kõike ta tegi, ei naisel ega äial olnud põhjust tema üle kurta. Aga Duff oli see, kes ta oli, ega saanud sinna midagi parata. Kõigest hoolimata. Kodu kui sellise kohta võis paljugi öelda, perekonna kohta paljugi öelda, aga see andis rahu. Sel oli oma tempo, oma päevakava ja see ei hoolinud suurt sellest, mis toimus mujal. Tegelikult mitte. Ja seda reaalsustaju – või selle puudumist – Duff vajas, pidi saama. Vahel.
„Tulidki koju …” pomises naine.
„Sinu ja laste juurde,” ütles Duff.
„… täna öösel,” lõpetas naine lause.
Duff lamas ja kuulas vaikust nende vahel. Püüdis otsustada, kas see on hea või halb. Siis pani ta käe õrnalt naise õlale. Surus sõrmeotstega ettevaatlikult väsinud lihaseid, liikus sinnapoole, kus teadis, et see teeb head.
Sulges silmad.
Ja nägi seda jälle.
Vihmapiiska, mis kõlkus visiiriäärel. Meest, kes tema ees põlvitas. Liikumatult. Sarvilise kiivriga. Duff tahtis talle midagi öelda, aga ei suutnud. Selle asemel pani ta püssi palge. Kas ta ei võiks vähemalt natukegi liigutada? Piisk eraldub varsti.
„Duff,” ütles Macbeth tema selja taga. „Duff, ära …”
Piisk langes.
Duff vajutas. Vajutas. Vajutas.
Kolm lasku.
Põlvitav mees tema ees vajus külili.
Järgnev vaikus hakkas kõrvadele. Ta oli kükitanud tapetu kõrvale, võtnud tal kiivri peast. Oli tunne, nagu oleks talle pangetäis jäävett pähe valatud, kui ta nägi, et see pole Sweno. Poisi silmad olid kinni ja ta nägi välja, nagu magaks sügavat und.
Duff keeras ringi, vaatas Macbethi poole. Tundis, kuidas pisarad pressivad silma, ei suutnud ikka veel midagi öelda, raputas ainult pead. Macbeth noogutas vastuseks ja võttis teisel kiivri peast. Ka see oli poisike. Duff tundis, kuidas miski pressis ta kõrist üles, ja võttis näo käte vahele. Üle oma nuuksete kuulis ta poisi palveid, mis kajasid nagu kajakakriisked tühermaa koha „Ei, ära tee! Ma ei näinud midagi, ma ei ütle kellelegi! Palun, niikuinii vandemehed mind ei usuks! Ma ol…”
Hääl katkes, Duff kuulis laksatust vastu asfalti, vaikset korinat, ja seejärel saabus vaikus.
Ta keeras ringi. Alles nüüd märkas ta, et teise poisi riided olid valged. Need imbusid verd täis august kaelas.
Poisi taga seisis Macbeth, pistoda käes. Tema rind liikus üles-alla. „Nii,” ütles ta kähedalt. Köhatas. „Nüüd tasusin sulle võla, Duff.”
Duff vajutas sõrmeotstega sinna, kus teadis, et see teeb haiget.
Teist kätt hoidis ta mehe suul, et summutada karjeid ja suruda ta haiglavoodisse tagasi. Mees rapsis meeleheitlikult käeraudu, mis olid voodivõre küljes kinni. Aknast langevas päevavalguses nägi Duff selgesti peent soonevõrku suurte šokkmustade pupillide ümber mehe pärani silmades laubatätoveeringu all „Norse Rider surmani”. Ja oma nimetis- ja keskmist sõrme, mis värvusid punaseks, kui ta pressis need sideme alla ja need lurtsuva heliga õlahaava tungisid.
Ükskõik milline töö, mõtles Duff. Kuni see teenib politseid ja linna.
Ja kordas küsimust: „Kes politseis teie informaator on?”
Ta võttis käe haavast välja. Mees lakkas kisendamast. Duff võttis käe ta suult. Mees ei vastanud.
Duff rebis sideme ropsuga maha ja surus kõik sõrmed haava. Ta teadis, et saab vastuse, et see on vaid aja küsimus. Et inimene suudab vaid teatud piirini välja kannatada ja annab seejärel alla, murrab ükskõik millist tätoveeritud vannet ja teeb kõike – absoluutselt kõike –, mida ta iial ei arvaks. Sest igavene truudus on ebainimlik ja reetmine inimlik.