Kaheksas peatükk
Kapten Marco istus koos Benito ja Antonioga varikatuse all. Kõrgelt ülalt valgustas paadisadamat üksainus prožektor. Viis minutit oli vihma sadanud ja nad tundsid märja maapinna lõhna. Katuselt alla voolav vesi toksis mulla sisse joone.
„Kas sinu arvates mängib Felix kahe otsaga mängu?” küsis kapten Marco.
Benito kehitas õlgu. „Tõenäoliselt. Ta oleks võinud paluda minult nagu mees mehelt, et ma vait oleksin, ja maksta mulle viisaka rahasumma – aga ei, ta pidi mulle nuga näitama. Minu arvates istub see nuga talle tagumisse auku, kuid lõdvalt, nii et päikeseprillide jaoks jääb ka veel ruumi.”
„Kui augud kord juba jutuks tulid, siis kas see, mis on terrassi all, ulatub Pablo majani?” küsis kapten Marco.
„Ma ei tea, aga see on sügav. Meri kaevas sealt, kust Föderaalne Juurdlusbüroo ei kaevanud. On kuulda, kuidas auk vett endasse imeb, sest on kaitsemüüri vundamendi alt lahega ühenduses.”
Meeste pea kohal lendasid katmata lambipirni ümber suured ööliblikad. Üks nendest maandus Antonio pea peale. Tema jalad kõdistasid Antonio otsaesist seni, kuni too liblika käeviipega minema pühkis.
Kapten Marco valas endale lonksukese rummi ja pigistas klaasi ühe laimi.
„Kui kauaks nad selle maja enda kätte said?”
„Väravale on kinnitatud filmimise luba kolmekümneks päevaks,” sõnas Antonio. „Luba on väljastatud Alexander Smootile firmast Smoot Productions.”
Benito hõõrus laimi oma klaasi servale. Rumm oli Flor de Caña 18 ja selle maitse sundis teda üheks õnnelikuks viivuks silmi sulgema, et nautida Lupe suu igiammust maitset, otsekui oleks naine praegu ise siin viibinud.
Kui mehed nägid sadama kontorist väljuvat Cari Morat, valmistas Benito talle samasuguse joogi ja Antonio tõi laua äärde veel ühe punutud tooli. Cari õlal istus lind. Suur kakaduu ronis sealt tooli seljatoele. Cari ulatas talle laual olevast kausist ühe viinamarja.
„Mamacita, peksa pihku!” ütles lind, pidades silmas oma kireva elu mingisugust varasemat sündmuspaika.
„Tss,” ütles Cari ja andis linnule veel ühe viinamarja.
„Cari, sa pead ennast sellest kohast väga kaugel hoidma,” lausus Benito. „Kas sa tead, et Hans-Peter müüks su maha? Ta ei jääks iial uskuma, et sa ei tööta meie heaks.”
„Ma tean.”
„Kas tal on mingit aimu, kus sa peale selle maja veel ööbid?”
„Ei ole ega ole ka Felixil.”
„Kas sa vajad öömaja?” küsis Benito.
„Mul on üks vaba tuba,” sõnas Antonio kähku.
„Mul pole midagi vaja. Koht on mul olemas,” ütles Cari.
Kapten Marco koputas laual lebavatele maja plaanidele.
„Cari, kas sa tead, mis seal toimub?”
„Nad tegid seintesse auke ja lõhuvad midagi otsides keldrit,” kostis Cari. „Ei ole just raske ette kujutada, mis see on. Ilmselt otsite seda ka teie.”
„Kas sa tead, kes me oleme?”
„Arvatavasti tean. Mulle te olete minu sõbrad señor Benito ja Antonio ja kapten Marco. Muud ma teada ei tahagi.”
„Sa võid olla mängus või mängust väljas,” ütles kapten Marco.
„Ma olen väljas, aga ma tahan, et teie võidaksite,” lausus Cari. „Võib-olla saan ma rääkida teile sellest vähesest, mida ma tean, ja võib-olla teie ei räägi mulle mingisuguseid selliseid saladusi, mida ma peaksin hoidma.”
„Mida sa majas nägid?”
„Hans-Peter Schneider pidas telefoni teel maha paar sõnasõda kellegagi, keda ta nimetas Jesúseks. Ta kasutas Colombiasse helistamiseks kõnekaarti. Mucha lucha. Ta küsis kogu aeg: „Kus see on?” Nad käisid maja metalliotsijatega läbi pööningust kuni alla välja. Alusmüüris on rohkesti armatuurvardaid ja nad puurisid paar korda. Neil olid suur, umbes kaheksakümnenaelane magnetpuurpink ja kaks puurvasarat.”
„Mida sina pidid sellest arvama, et nad maja lõhuvad?”
„Felix ütles, et ärgu ma muretsegu, sest see on tema kui üüriagendi vastutada. Mina ütlesin talle, et pangu see kirja. Tema ütles, et ei pane. Too Schneider vehkis korraks rahaga. Minu jaoks päris suure rahaga.”
„Kas ta maksis sulle?”
„Oi ei. Ta lihtsalt lehvitas sellega ja andis mulle raha toidukraami ostmiseks. Mul on siin uus tekstsõnum Felixilt. Ta ütleb: „Boss ei taha sind enam, aga sa võid oma raha kätte saada. Või me saadame selle sulle koju, kui sa aadressi annad, või me kohtume kohe, kui mul on võimalik …” No muidugi, ja ma lähengi kohe selle õnge.”
„Kas keegi märkas, kuidas sa majast ära tulid?”
„Minu arvates ei märganud, kuid kindel ma selles ei ole. Minu meelest olid nad kõik maja ees.”
„Neil on üks püss puudu,” lausus Marco. „Võib-olla saavad nad seda veel näha.”
„Ma hakkan nüüd minema,” ütles Cari.
Antonio tõusis kähku püsti. „Cari, oota veidi ja ma viin su sinna, kus sa, nii palju, kui meie teame, võib-olla ööbid, aga võib-olla ka ei ööbi.”
„Väljas kai peal on üks mõnus pink,” ütles Marco.
Antonio viis Cari joogiklaasi välja ja tuli laua juurde tagasi.
„Schneider peab nüüd ettevaatlik olema,” ütles kapten Marco. „Kui föderaalagendid näevad, et ta Miami Beachis midagi kaevab, sajavad nad talle nagu taevast kaela.”
Marco keeras mõned maja plaanid lauale lahti ja pani neile raskuseks peale pudeli ja kookospähkli.
„Pablo advokaat esitas selle plaani ehitusloa saamiseks linnale aastaid tagasi, kui nad terrassi ehitasid,” ütles kapten. „Saate aru, see toetub betoonist tugipostidele. Seetõttu see ei vajunudki sisse, kui meri selle alt tühjaks õõnestas. Kas sa nägid Felixi tehtud pilti?”
„Kõigest üle tema õla,” ütles Benito. „Ta hoidis seda oma kanarinna vastas. Minul on see pilt siin. Aga mida sa ühelt klapptelefonilt ikka loota tohid?”
„Kui suur see kast oli, mida sa nägid?”
Vana aednik asetas oma pahkliku sõrme plaanile. „Kast oli ligikaudu siin. Mõõtude hindamiseks on minu ähmasel pildil ainult see pealuu kasti kõrval. Kast on suurem kui suur külmkapp. Ta on nagu see suur jäämasin Casablanca kalaturul.”
„Kui koobas on nii suur, võib ka kaitsemüüri alune auk suur olla,” ütles Antonio.
„Kas nii suur, et laseb suure jäämasina välja tõmmata?” küsis kapten.
„Nacho Nepri saab seda oma pargase suure vintsiga teha,” kostis Antonio. „Ta liigutab vintsi ja kraana abil suuremaidki muulikive kui see siin. Kui me suudame ta panna seda tegema.”
„Me peame nägema, milline see auk seal kaitsemüüri all on. Kui palju on tõusu ajal augu kohal vett?” küsis kapten.
„Seal kandis kaheksa jalga,” ütles Antonio. „Ma saan augu lahe poolt küljest vee all üle vaadata.”
„Kas sa tahad krabipaadilt vette minna?”
„Ei, ma pääsen sellesama tänava ääres ühte elamisse, kus ma basseini remondin. Parema meelega lipsaksin ma sealt kaitsemüüri kõrvalt merre.”
„Homme algab mõõn pool tundi enne päikeseloojangut,” ütles Marco. „Ennustatakse pilvitut taevast. Lahelt peegeldub päike neile valusalt näkku ja äärmiselt tõenäoliselt hõljub vee peal rohuvaip. Antonio, ära auku mine. Lihtsalt libista ennast sinna rohu alla ja heida pilk peale. Kas sul õhku on?”
Antonio noogutas ja tõusis minekule.
Vana aednik kergitas tema suunas klaasi. „Antonio! Gracias tänase küüdi eest.”
„De nada,” sõnas Antonio.
„Kuigi ma arvan, et minu arve Yumbo Buffet’s oli kõikide nende autos olnud inimeste tõttu liiga suur,” ütles Benito. „Nad puukisid ennast kõrini täis, aga tellisid veel häbitult toitu kaasa, koos kolme Gaseosaga, millega see alla loputada. Antonio … escúchame, joven – sa pead nüüd ettevaatlik olema. Bobby Joe hakkab sind otsima.”
„Kui Bobby Joel elus tõesti viltu veab, siis ta leiabki mu üles,” ütles Antonio.
Kapten Marco läks oma pisikesse varukööktuppa paadisadama lähedal.
Benito lõi oma vanale pikapile hääled sisse ja logistas koju. Nad jätsid põletusahju tule miilama ja ahjuukse lahti, et valgus välja paistaks.
Mõtteline Lupe ootas Benito kodus väikeses aias, mille ta oli Benito maja taha rajanud. Benito tundis, et naine on soe ja lähedal, kui kuupaistel helendavate valgete õite kohal vilkusid jaanimardikad. Benito valas ühe klaasi Flor de Cañat endale ja teise temale. Ta jõi mõlemad koos Lupega aias istudes tühjaks ja talle piisas sellest, et nad olid seal üheskoos.
Cari ja Antonio istusid paadisadama kail vanal autoistmel ja silmitsesid taevast. Üle vee kostis kauge muusika bassitümpsu.
„Mida sa tahad?” ütles Antonio. „Mida sa sooviksid endale saada?”
„Ma tahan elada kohas, mis kuulub minule,” lausus Cari laimi hammustades ja siis tagasi joogi sisse poetades. „Tahan maja, kus kõik kohad, millele sa käe peale paned, on puhtad. Ja sa saad seal paljajalu ringi kõndida ja põrand on mõnus.” „Sa tahaksid üksi elada?”
Cari kehitas õlgu ja noogutas. „Kui ka minu täditütrel oleks hea elamine ja keegi aitaks tal ema hoida. Ma tahan saada omaenda maja. Paned ukse kinni ja sees on armas vaikus. Sa hoiad maja ise korras. Sa kuuled, kuidas katusele vihma sajab, ja tead, et see ei tilgu voodijalutsisse, vaid voolab aeda.”
„Ah et aeda.”
„¿Cómo no? Mulle meeldiks, kui mul oleks veidi maad, kuhu igasuguseid asju istutada. Minna välja, korjata midagi rohelist ja sellest süüa teha. Riffahvenat banaanilehes aurutada. Köögis muusika valjusti mängima panna, kui ma seda tahan, ning võib-olla ka juua süüa tehes üks klaasike ja pliidi ees tantsida.” „Aga poiss? Kas sa endale poissi ka tahad?”
„Ma tahan, et välisuks oleks minu oma. Siis ma võib-olla kutsun kellegi sisse.”
„Ütleme näiteks, et mina ilmun sinu välistrepile ja koputan. Nagu, tead sa, platsi ilmub Poissmees Antonio.”
„Antonio, kas sa kavatsed olla Poissmees Antonio? Antonio Soltero, Antonio?” Rumm maitses üsna hästi.
„Ei, mina ei hakka Antonio Soltero’ks. Praegu küll mitte. Kui ma hakkaksin, siis peaks üks inimene siit riigist lahkuma. Seda ma ei tee. Mina sain kodanikuks selle eest, et teenisin merejalaväes. Tollel naisel ei ole enam võimalik niiviisi kodanikuks saada. Tema peab ootama. Ta on minu sõber, nii et ma ootan koos temaga. Tema vend teenis koos minuga. Vennast me jäime ilma.” Antonio koputas käsivarrele tätoveeritud merejalaväelaste ankruga maakerale. „Semper Fi.”
„Semper Fi on hea asi. Aga see on kõigest üks sinu tätoveeringutest.”
„Kümme kellukest? Ma olin siis lapsuke. See oli teist laadi kool. Andis teistsuguseid oskusi. Ma ei ole kohustatud ennast sinu ees õigustama.”
„Ega ei olegi.”
„Ma lihtsalt küsin, et kas ma sobin sulle, kui saan oma asjad korda aetud. Kui sa siis ei taha mind enda juurde lasta, pead sa trepi minu ees ära põletama.”
Neist üles- ja allavoolu seisvatel pimedatel laevukestel helendasid televiisorid ning neilt kostis muusikat. Nüüd oli see Rodrigo Amarante kummaline ja kaunis „Narcose” tunnuslaul. Üle vee kandus nendeni rohkem kongade põrinat kui laulu meloodiat.
Antonio pidas oma häält üksjagu heaks. Ta vaatas Carile otsa ja hakkas kaasa laulma.
Viivuks mattis tema hääle enda alla laeva sireenihuige.
Kuu eest nihkusid läbi pilved, mis värvisid liikuva jõevee nõgimusta- ja hõbedalaiguliseks. Hetkeks tundus, nagu oleks jõest kerge läbi sumada.
Tulest lendas taeva poole sädemeid.
Cari tõusis jalule ning suudles Antoniot pealaele. Antonio keeras näo tema poole üles, kuid jäi kõigest õige veidi hiljaks.
„Antonio Soltero, ma pean koju minema,” ütles Cari.