Kuues peatükk
Benito tuli koos lepingu alusel töötavate aednikega varakult sellesse suurde Biscayne’i lahe ääres asuvasse majja. Ta puhastas keskhommikul parajasti kaldaäärset kaitsemüüri umbrohust, kui kuulis ekskursioonilaeva tulemas. Vanamees heitis pilgu teise korruse rõdule. Ka musta liibuva T-särgiga kõrilõikaja Umberto oli laeva lähenemist kuulnud. Ta lohistas rõdule tolmunud filmikaamera.
Benito märkas, et Umberto AR-15 summuti ulatub kahe tolli jagu üle rõduserva. Vana aednik vangutas pead. Noorte inimeste hooletus. Ei, see on vaid mingi vanamehe luul. Selles ei ole süüdi Umberto noorus, vaid tema rumalus, millest ta ei kasvagi välja.
„Võta peegel kaasa!” hüüdis Umbertole maja sees tehiskliimas toolil istuv Felix. Felix, kelle 550 dollarit pluss käive maksnud panamaküber oli tegelikult valmistatud Ecuadoris.
Biscayne’i laht laius pilves taeva all hallikasrohelisena ning teisel pool vetevälja seisid sellest Miami Beachi majast nelja miili kaugusel Miami kesklinna tornid.
Ekskursioonilaev oli ikka veel kolme maja kaugusel ja sõitis meretõusu kasutades kalda lähedal piki rikkurite elurajooni lõuna poole. See oli suur liigutatava katusega ujuklaev, mille kõlaritest kostis populaarne viisike. Giid oli omal ajal töötanud laadapalaganide sissehõikajana. Tema võimendatud hääl kajas tagasi kallast palistavatelt suurtelt majadelt, millest paljude aknad olid suveks luukidega suletud.
„Meist vasakul on muusikatööstuse suurkuju Greenie Pardee maja. Kui te hoolikalt vaatate, siis näete, kuidas päike peegeldub tagasi tervelt seinatäielt tema kabinetti ehtivatelt kuldplaatidelt.”
Nüüd oli ekskursioonilaev peaaegu Benitoga kohakuti. Ta nägi reelingu ääres seisvate turistide kahvatuid palgeid.
Giid pani mängima muusika filmist „Arminägu”, aga ta rääkis sellest valjemini:
„Süngema noodikesena näete meist vasakul roheliste narmendavate varikatuste, luitunud tuulekoti ja rohtu kasvanud kopteriplatsiga maja, mis kuulus kunagi uimastiäri juhtkujule, mõrtsukale ja verisele miljardärile Pablo Escobarile, kelle politsei Colombias ühel katusel maha laskis.
Praegu ei ela siin kedagi. Maja üüritakse kuni uue omaniku tekkimiseni filmimeestele. Ja ära sa räägi! Meil on vedanud! Paistab sedamoodi, et täna vändataksegi siin mingisugust filmi! Kas keegi märkab mõnd staari?”
Giid lehvitas Benitole. Benito kergitas pühalik-tõsiselt viibates kätt. Turistid nägid, et see vanamees ei ole staar. Mõned nendest lehvitasid vastu.
Laevast kaugemal kammis kapten Marco krabipaat rohelisel siledal veel mõrraliini läbi ja paadi diiselmootor summutas vahel giidi jutu.
Ülal rõdul keeras Umberto kaameral lahti ühe tiibmutri ja kruvis selle siis jälle kõvasti kinni.
„Võta objektiivilt kate eest,” ütles Felix majast oma jahedalt istmelt. „Ole veenev.” Kahesajadollariste päikeseprillidega Felix.
„Kui te tahate, siis võite Escobari maja ära osta,” ütles giid neist mööda liugleval laeval. „Teil ei lähe selleks vaja mitte midagi peale kahekümne seitsme miljoni dollari. No nii, neli maja edasi me jõuame juhtiva pornograafiakirjastaja Leslie Mullensi lossi meenutava koduni. Kas „Kaheksakümnel viisil ümber maailma” ütleb teile midagi? Ja tema üleaedne on irooniaküllasel kombel telejutlustaja ja usuga tervendaja Alton Fleet – tema kogudusse kuuluvaid miljoneid jüngreid kogu maalt lummavad Fleeti usuga tervendamise teenistused, mida kantakse üle Palmide katedraaliks kutsutavalt matkarajalt.” Laev liikus edasi ja plekine hääl vaibus.
Keldris töötav puurvasar pani Escobari maja vappuma. Rõdult tõusis tolmu. Sisalikud pagesid pragudesse.
Vana Benito lootis, et Cari Mora tuleb majast välja. Oleks olnud väga meeldiv temaga kohtuda, teda näha ja tema häält kuulda.
Mullid basseinis andsid teada, et Antonio on ikka veel akvalangiga vee all ja otsib lekkekohta. Tema siinviibimine julgustas Benitot arvama, et Cari võib õue tulla. Ja mõne minuti pärast lotendavaid meedikurõivaid kandev Cari väljuski.
Caridad Moral oli käes kaks härmatisega kaetud pokaali piparmünditeega ja – jah, JAH! – ta tõi ühe nendest Benitole. Benito haistis naise hõrku aroomi ja haistis piparmündi lõhna tees. Ta kergitas mütsi. Ta haistis ka oma mütsi lehka, nii et ta pani selle kähku pähe tagasi.
„Hola, señor Benito,” ütles Cari.
„Mil gracias, señorita Cari. Teid on nii täna kui ka alati meeldiv vaadata.” Ei ole raske taibata, miks Cari täditütar võitis Hawaii Troopikamissi tiitli iludusvõistlusel, mis toimus koguni nii uhkes kohas nagu Nikki rannaklubi, mõtles Benito. Ka Cari võiks osaleda ja hõlpsasti võitjaks tulla, kui poleks neid arme tema käsivartel. Tegelikult on need ju pelgalt looklevad jooned tema klaaril kuldpruunil nahal. Need armid on pigem eksootilised ega muuda teda inetuks. Need on nagu siuglevad maod koopamaalingutel. Kogemusedjätavad meile oma aumärke.
Cari naeratas talle ning Benito tundis, et tüdruk näeb temas seda meest, kes ta tegelikult on. Cari võttis tal kergelt hinge kinni nagu lonks väga kanget rummi või pahvak Sour Dieseli kahemahvikanepit. Nagu tema enda Lupe nelikümmend aastat tagasi.
Benito vaatas talle näkku. „Cari?”
„Jah, mi señor?”
„Sa pead nende inimestega väga ettevaatlik olema.”
Cari vaatas talle otsa. „Ma tean. Ma tänan teid, señor Benito.”
Cari peatus basseini kõrval ja silmitses mullirida. Ta poetas kinga jalast ja asetas jala sukeldunud Antonio pealaele. Too tõusis pinnale, puristades rohkem, kui oleks tegelikult tarvis olnud. Basseinihooldaja märja T-särgiga Antonio vasakus kõrvas rippus must gooti ristiga kõrvarõngas.
Cari pani tema klaasi basseini kõrvale keraamilistele plaatidele.
Antonio lükkas maski üles ja naeratas talle laialt.
„¡Gracias, guapa! Kuule, mul on sulle üks jutt rääkida! Arva ära! Ma sain piletid Hard Rock Cafésse Juanese kontserdile! Väga head kohad! Kui me veel lähemal oleksime, kukuks ta sind vaadates lavalt maha. Õhtusöök ja etendus – kuidas oleks?”
Cari raputas pead veel enne, kui Antonio oli omadega lõpule jõudnud.
„Ei, Antonio. Paljud tüdrukud tuleksid väga hea meelega sinuga kaasa. Mina ei saa tulla.”
„Miks ei saa?”
„Ei saa seepärast, et sul on naine.”
„Lapsuke, need asjad ei ole nii. See on lihtsalt rohelise kaardi pärast. Me ei ole temaga isegi …”
„Antonio, naine on naine. Tänan kutsumast, aga ei.” Ta hakkas Antonio kirge täis pilgu all tagasi maja poole minema.
„Gracias tee eest, guapa,” lausus Antonio.
„Antonio, ole ometi kombekas!” hõikas Benito eemalt. Ta muheles. „Sinu jaoks on ta princesa guapa!”
„¡Discúlpeme! ¡Gracias, princesa guapa!” hüüdis Antonio Carile järele.
Cari küll naeris, kuid ei vaadanud tema poole tagasi.
Benito rüüpas suure sõõmu ja asetas teeklaasi kaitsemüürile. See oli küll väga värskendav. Ka tee on hea.
Tema selja taga seisis basseini keskel Samothrake tiivulise võidujumalanna Nike peata ja tiivad laiali ajanud kuju kipskoopia. Üks eelmiseid omanikke oli uskunud, et ta ostis selle Louvre’ilt.
Benito vaatas võidujumalanna poole ja mõtles. Oleks huvitav teada, kas tajäi koos peaga ilma ka unistusest lennata või näen ma seda veel praegugi kaelaköndi kohal kuumuselõõsas virvendamas või vahest on see tal senimaani alles südames, kus me oma unistusi hoiame. Võib-olla on see üks neid vanamehemõtteid, mille eest ma peaksin hoiduma. Ei tea, kas Cari suudab pärast kõiki neid asju, mida ta on näinud, ikka veel unistusi südames kanda. Ka mina olen nii mõndagi näinud. Ma loodan, et tema südame lagi on kõrgemal kui minu südame oma.
Varasel õhtupoolikul tõi Uberi auto Cari Mora koos suure hulga toidukraamiga maja sissesõiduteele. Juht aitas tal tervet pakiruumitäit kotte välja tõsta ja muruplatsile asetada. Benito pani kähku kõpla käest ja võttis neli pealtnäha kõige raskemat kotti.
„Ma tänan teid, señor Benito,” ütles Cari. Nad läksid üheskoos maja küljeukse kaudu talveaeda, kus oli puuris suur kakaduu. Lind oli tähelepanu köitmiseks pea alaspidi õrrele rippu jäänud ning kergitas nokaga puuri põhjale laotatud ajalehepaberit, et seemneid ja seemnekesti põrandale lennutada.
Benito ja Cari kandsid toiduained kööki. Köök oli täis müra, mis tuli alt, kus olid tegutsemas võimsad tööriistad. Punane pikendusjuhe lookles pesukojast keldriukseni ja seejärel trepist alla. Teise juhtme pistik oli torgatud pliidi taga paiknevasse pessa. Benito tahtis näha, mis seal keldris on. Köögiseina najal seisid allatassimist oodates mõned atsetüleeniballoonid. Ta pani oma neli toidukotti köögilauale ja hakkas avatud ukse poole minema, et keldrisse vaadata, kui Umberto trepist üles kööki tuli.
„Mida põrgut sina siin teed?” küsis ta.
„Ma toon toitu majja,” kostis Benito.
„Kao siit kus kurat! Majja ei tohi keegi tulla.” Carile aga ütles ta: „Me rääkisime sulle sellest. Majja ei tule keegi.”
„Ma toon toitu majja,” kordas Benito. „Ja sina ära pruugi daami juuresolekul suud. Sa võiksid toidukotid ise sisse tuua, kui jaksad neid tõsta.”
See ei olnud just tark asi öelda. Mõnikord vanamehi ei huvita, kuivõrd rumal miski võib olla, kui nad ennast sellest siin ja kohe hästi tunnevad. Benito käsi oli türbi rinnalapi taga.
Umberto ei osanud kindlalt öelda, mis Benitol võib seal põues olla. Tegelikult oli Benitol otse rinnaku all Colti püstol 1911A1 kaliibriga .45, mis oli .460-kaliibrilise Rowlandi padruni jaoks ümber tehtud ja mille oli talle kinkinud teda jaburalt armastav vennapoeg, kes oli sellega tiirus arbuuse lõhki lasknud. Benito kandis püstolit kaasas laetuna.
Umberto arvas, et vanamees on kergelt hullumeelse näoga.
„Keegi ei tohi majja tulla,” ütles Umberto. „Tüdruk võidakse selle eest, et ta sind sisse lubas, töölt lahti lasta. Kas sa tahad, et ma räägin peremehele?”
Cari pöördus Benito poole. „Aitäh, mi señor,” lausus ta. „Pole midagi. Palun, ma saan ülejäänuga ise hakkama.”
„Võiksid viisakas olla,” ütles Benito Umbertole näkku ja väljus köögist.
Õhtu eel möödus nagu mürisev rong suur parv hiid-hobumakrelle, kes ajasid kefaale taga sellesama kaitsemüüri ääres, mille taga Benito kõplaga umbrohtu hävitas. Benito tundis nende lõhna ja kummardus üle vööni ulatuva müüritise, et vaadata, kuidas võimsad kalad haraliste sabauimede välkudes mööda kihutavad, väikesed kalad ja kalatükid õhus lendavad, ning haistis nende järel veest kerkimas õlist uriinilehka. Nad on nagu meie, mõtles Benito. Tapavad ja õgivad nagu meie.
Ta tajus läbi kingataldade, kuidas maja keldrikorrusel töötab puurvasar.
Siis andis värisev maapind kaitsemüüri ääres tema kõpla all järele ning muld kukkus plärtsatades kuhugi kaugele allapoole. Ta vaatas kaitsemüüri äärde muru sisse tekkinud vastsesse auku. Auk oli tema mütsi mõõtu. Ta nägi õige mitu jalga murupinnast madalamal valgust, mis peegeldus maa-aluses pimeduses vastu kaitsemüüri tõusvalt ja langevalt mustakarvaliselt veelt. Ta taandus ja astus terrassi betoonservale. Ta kuulis kaitsemüüri alt sisse ja taas välja valguva vee vulinat. Auk hingas mädaneva liha lehka välja paisates lainete rütmis.
Benito vaatas üles kõrge rõdu poole. Seal seisis seljaga aia poole Felix ja luges Umbertole epistlit. Benito tõmbas vargsi türbi taskust mobiiltelefoni ja lülitas välklambi sisse. Ta laskus augu kõrvale põlvili. Ta torkas nii eaka inimese kohta osavalt käe auku ja tegi nägu leha eest kõrvale pöörates kaks välguga pilti sellest ruumist seal all, mida ta ise ei näinud.
Felix ajas ikka veel rõdul tähtsat juttu.
Benito kutsus sisistades basseinis seisvat Antoniot. Antonio pani teekruusi kähku käest ja tuli veest välja. Ta läks koos Benitoga basseinimaja taha, kus hoiti varuks sillutiseplaate ja katusekive.
„Võtame ühe plaadi ja sätime augu peale ning sina hakkad jälle tööle,” ütles Benito.
„Kas sa helistad Marcole?” küsis Antonio. Ta vaatas lahele krabipaadi poole. Selle meeskond oli avanud söödatünni ning paadi kannul lendasid kajakad ja üks pelikan.
Benito ja Antonio tassisid ühe sillutiseplaadi augu juurde ja katsid selle kinni.
„Jää terrassile ja ära rohu peale astu, sest see võib veel kusagil sisse vajuda,” ütles Benito. „Sa peaksid nüüd basseini tagasi minema.”
Vana aednik tõi ühe potitaime ja asetas selle sillutiseplaadi peale. Ta riisus parajasti poti ümber mulda, kui kuulis selja tagant Felixi häält.
„Mida põrgut sina siin teed?” ütles Felix.
„Katan üht vajunud kohta kinni. Me toome mulda ja …”
„Lase ma vaatan. Tee lahti.”
August paistis puujuurte võrk.
„Persse,” ütles Felix. Ta võttis taskust mobiiltelefoni. „Too mulle basseinimajast üks padi. Tee kähku!”
Felix hoidis oma linaste pükste kaitsmiseks padjal põlvitades telefoni augus ja tegi välklambi abil ühe pildi.
„Kata kinni ja pane see taim peale,” sõnas ta.
„Kas nii, nagu varemgi oli?” küsis Benito.
Felix pani telefoni püksitaskusse tagasi ja võttis sealt veel ühe kalli manuse – see oli vedru jõul välja viskuva teraga uhke pussnuga, mille eest ta oli maksnud 400 dollarit. Ta laskis teral välja hüpata ja puhastas üht sõrmeküünt. Siis tõstis ta noa üles ja libistas Benito poole vaadates tera käepidemesse tagasi. Teise käe sirutas ta välja koos sajadollarise rahatähega. „Silencio sobre esto, viejo. ¿Me entiendes?”
Benito vaatas talle otsa. Ta ootas viivukese, enne kui rahatähe vastu võttis ja pihku pigistas. „Claro, señor.”
„Mine eesaeda ja aita neid seal.”
Antonio võttis parajasti basseini kõrval oma kraamikotist lekkekohtade otsimise värvi, kui Felix talle käsu kätte andis: „Paki oma träni kokku, tänaseks oled sa lõpetanud.”
„Ma ei ole ju leket veel üles leidnud.”
„Paki oma kraam kokku ja kao minema. Ma helistan sulle, kui ma sind tagasi tahan.”
Antonio ootas, kuni Felix minekule pöördus, ja võttis alles siis lestad jalast. Tema jalatalla alla olid tätoveeritud õngekonksu otsas rippuv kelluke ja tema veregrupp. Ta tõmbas kiiresti kingad jalga.
Majas laskis Cari suure valge kakaduu puurist välja. Kui uksekell helises, seisis lind parajasti Cari randmel ja silmitses tema kõrvarõngaid. Cari läks kaetud mööblist ja muusikaautomaadist möödudes küljeukse juurde, lind ikka veel käsivarrel. Ukse juures ootas Antonio. Ta vaatas kiiresti ringi.
„Kuule, Cari. Sa pead siit minema saama. Praegusel hetkel jää majja. Ära märka midagi. Mängi lolli seni, kuni nad su ära saadavad – kas sa kuuled mind? Kui sind tänase päeva lõpuks ei vallandata, siis vii lind enda juurde koju. Ütle neile, et see tolm on talle kahjulik. Kodus jää grippi ja ära enam tagasi tule.”
„Mamacita, peksa pihku!” ütles lind.
Maja nurga tagant väljus tõtakal sammul Felix. „Ma ju ütlesin sulle, et sa siit minema kaoksid, nii et liiguta oma perset.”
Antonio seisis talle tee peale ette. „Kas sa oma ema ka sellesama suuga musitad?”
„Tee minekut,” lausus Felix ja lahkus mobiiltelefoni näppides kõrgilt.
Antonio basseinihooldaja pikap oli pargitud aednike furgooni kõrvale. Kolm aednikku kuhjasid kokku mahalangenud palmioksi, neljas aga töötles pikka sissesõiduteed trimmeriga. Viimaseid töövahendeid autokasti visates nägi Antonio maja uksel seisvat Carit. Caril oli ikka veel lind käel. Ta naeratas ja lehvitas Antoniole hüvastijätuks.
Maja taga toksis Felix üht numbrit telefoni.