Originaali tiite

Thomas Harris

Cari Mora

Grand Central Publishing

2019

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm

This edition is published by arrangement with Grand Central Publishing,

Kaanekujundus: © Tal Goretsky

ISBN 978-9985-3-4827-7

e-ISBN 9789985349182

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Elizabeth Pace Barnesile, kes kingib mulle armastustja annab laenuks elutarkust.

Esimene peatükk

Kaks meest vestlevad teineteisega keset ööd. Neid lahutab 1040 miili. Mõlema mehe üht näopoolt valgustab mobiiltelefon. Nad on kaks pimeduses kõnelevatpoolikut nägu.

„Ma võin saada selle maja, kus see sinu jutu järgi on. Jesús, räägi mulle ka ülejäänud asjadest.”

Vastus kostab läbi eetriragina nõrgalt. „Sa oled maksnud veerandi sellest, mida lubasid.” Ähh-ähh. „Sina saada mulle ülejäänud raha. Saada see mulle ära.” Ähh-ähh.

„Jesús, kui ma leian selle, mida ma tahan, ilma sinu rohkema abita, siis ei saagi sa minu käest midagi.”

„See vastab tõele rohkem, kui sa ise taipad. See vastab tõele rohkem kui miski muu, mida sa oled oma elus öelnud.” Ähh-ähh. „See asi, mida sa tahad, lösutab viieteistkümne kilo plastlõhkeaine peal … kui sa selle minu abita üles leiad, siis pritsitakse sind kuu peale laiali.”

„Jesús, minu käsi on pikk.”

„Hans-Pedro, kuu pealt ta alla ei ulata.”

„Nagu sa tead, on minu nimi Hans-Peter.”

„Kas sa paneksid käe oma pisi-Peetri peale, kui su käsivars oleks piisavalt pikk? Kas seda sa soovisidki öelda? Ma ei taha sinu isikut puudutavat informatsiooni kuulda. Ära raiska aega. Saada see raha ära.”

Ühendus katkeb. Mõlemad mehed lamavad ja vahivad pimedusse.

Hans-Peter Schneider viibib Key Largo ranna lähedal oma pika musta kaatri kois. Ta kuulab kiilukujulisest vöörikoist kostvat naisterahva nuuksumist. Ta ahvib naise nuukseid järele. Ta on hea jäljendaja. Tema suust kuuldub tema enda ema hääl, millega ta hüüab nutva naise nime. „Karla! Karla! Kallis laps, miks sa nutad? See on ju kõigest unenägu.”

Pimeduses meelt heitev naine laseb ennast korraks ära petta ja siis hakkavad kibedad ahastuspisarad uuesti voolama.

Naisterahva nutt on Hans-Peteri kõrvadele kui muusika; see rahustab teda ja ta jääb uuesti magama.

Colombias Barranquilla linnas laseb Jesús Villarreal ennast rahustada hingamisaparaadi ühtlasel sisinal. Ta hingab maskist veidi hapnikku. Läbi kõikidele ühise pimeduse kuuleb ta teiselt poolt ust ühispalatist üht patsienti – see mees kutsub jumalat appi ja halab: „Jesús!”

Jesús Villarreal sosistab pimedusse: „Mu sõber, ma loodan, et jumal kuuleb sind sama hästi kui mina. Aga ma kahtlen selles.”

Jesús Villarreal helistab oma registreerimata turvatelefoniga teadetesse ja saab sealt ühe Barranquilla tantsustuudio numbri. Ta tõmbab hapnikumaski eest, et kõnelda.

„Ei, tantsutunnid mind ei huvita,” ütleb ta telefoni. „Praegu ma ei tantsi. Ma tahan rääkida don Ernestoga. Jah, te tunnete teda. Öelge talle minu nimi, ta teab seda.” Ähh-ähh.

Teine peatükk

Hans-Peter Schneideri kaater libises musta kere ümber vett sulisema pannes väga pikkamisi mööda suurejoonelisest majast Biscayne’i lahe ääres.

Hans-Peter jälgis binokliga varajases hommikuvalguses rõdul ringutavat kahekümne viie aastast pidžaamapükstes ja särgikus Cari Morat.

„Taevane arm,” ütles ta. Hans-Peteri silmahambad on üpris pikad ja nendes on hõbedat, mida võib näha siis, kui ta naeratab.

Hans-Peter on pikka kasvu, kahvatu jumega ja ilma ainsagi karvata. Ripsmeteta silmalaud puudutasid binokli klaase ja määrisid need ära. Ta pühkis okulaare linase taskurätikuga.

Kinnisvaraagent Felix seisis kaatril tema selja taga.

„See ongi tema. Majahoidja,” sõnas Felix. „See naine tunneb maja paremini kui keegi teine ja oskab asju korda teha. Õppige tema abil maja tundma ja siis võin ma selle ninatarga vallandada enne, kui ta näeb midagi niisugust, mida ta ei tohiks näha. Te saate tema abiga veidi aega kokku hoida.”

„Aega,” ütles Hans-Peter. „Aega. Kui kaua tuleb luba veel oodata?”

„See mees, kes maja praegu üürib, väntab reklaamklippe. Tema tööluba kehtib veel kaks nädalat.”

„Felix, ma tahan, et sa annaksid mulle selle maja võtme.” Hans-Peter kõneleb inglise keelt saksa aktsendiga. „Ma tahan võtit juba täna.”

„Te lähete sinna sisse, ja kui midagi juhtub, siis on teada, et see olin mina, sest te kasutasite minu võtit. See on nagu O. J. Simpsoni lugu – teie kasutate minu võtit ja nemad teavad, et see olin mina.” Felix oli ainus, kes naeris. „Palun kuulake mind – ma lähen täna üürniku juurde ja ütlen, et ta maja ära annaks. Te peate vaatama seda kohta päevavalgel ja koos teiste inimestega. Te peate teadma, et maja sisemus on jaburuseni võigas. Minu juurest käis läbi neli majahoidjat, enne kui ma sain tolle seal. Tema on ainus, kes maja ei karda.”

„Felix, sa lähed üürniku juurde. Pakud talle raha. Kuni kümme tuhat dollarit. Aga praegu kohe annad sa mulle võtme või sa oled viie minuti pärast vees hulpiv laip.”

„Kui te sellele linnukesele haiget teete, siis ta ei saa teid aidata,” ütles Felix. „Ta magab seal. Peab magama tulekindlustuse pärast. Päeval teeb ta vahel tööd ka muudes kohtades. Oodake ja minge päeval.”

„Ma kavatsen seal ainult ringi vaadata. Ta ei saagi teada, et ma majas olen.”

Hans-Peter uuris Carit läbi binokli. Cari seisis nüüd kikivarvul ja täitis linnumaja söögiga. Teda minema visata oleks olnud raiskamine. Neid huvitavaid arme arvesse võttes saaks Hans-Peter tema eest pataka raha. Nouakchotti Acroto Grotto köndiklubilt võib-olla 100 000 dollarit – 35 433 184 Mauritaania ugiat. Seda siis, kui tal on kõik käed-jalad alles ja pole ainsatki tätoveeringut. Kui Hans-Peter on sunnitud ta maksimumhinna saamiseks õigesse mõõtu lõikama, siis pärast taastumisaega veelgi rohkem. Sada viiskümmend tuhat dollarit. Võileivaraha. Tolles majas oli kakskümmend viis kuni kolmkümmend miljonit dollarit.

Rõdu kõrval laulis kass-pilalind plumeeria otsas laulu, mille ta oli õppinud selgeks Colombia pilvemetsas ja siia põhja poole Miami Beachi kaasa võtnud.

Cari Mora tundis ära tuhande viiesaja miili kaugusel elava andi näpprästa tunnushüüu. Pilalind laulis seda väga innustunult. Cari muigas ja jäi viivuks pidama, et veel kord oma lapsepõlvest pärit laulu kuulata. Ta vilistas linnule. Lind vilistas vastu. Cari läks majja.

Kaatril sirutas Hans-Peter võtit oodates käe välja. Felix asetas võtme Hans-Peteri peopesale, ilma et oleks teda puudutanud.

„Ustel on valvesignalisatsioon,” ütles Felix. „Talveaia ukse oma on aga rivist väljas seniks, kuni me saame mõned varuosad. Talveaed asub maja lõunaküljel. Kas teil muukraudu on? Jumala nimel, palun kriimustage enne võtmega keeramist muuke ja jätke üks muukraud igaks juhuks trepile.”

„Felix, ma teen sulle selle teene.”

„See ei ole hea mõte,” lausus Felix. „Kui te ta läbi tõmbate, siis jääte ilma tema teadmistest.”

Jahisadamas kergitas Felix matti oma auto pakiruumi põhjas, et saada kätte tungraua ja tööriistade juurde hoiule pandud turvaline telefon. Ta valis ühe Colombias Barranquilla linnas asuva tantsustuudio numbri.

„Ei, señor,” ütles ta telefoni sosinal, kuigi viibis õues. „Ma pidasin teda loaga kinni nii kaua, kui sain. Tal on sääraste asjade jaoks endal advokaat olemas ja ma jääksin sellega vahele. Ta lihtsalt tahab seda maja saada. Muud ei midagi. Ta ei tea rohkem, kui meie teame … Jah, see raha laekus. Tänan teid, señor, ma ei vea teid alt.”

Kolmas peatükk

Päevasel ajal tegi Cari Mora mitmesuguseid tööotsi. Talle endale meeldis töö Pelican Harbori linnujaamas, kus loomaarstid ja teised vabatahtlikud linde ja väikesi loomi elule turgutasid. Ta hoidis korras protseduuriruumi ning steriliseeris tööpäeva lõpus instrumente. Mõnikord toitlustas ta koos täditütrega jaama korraldatavatel laevaekskursioonidel osalejaid.

Cari läks alati varakult kohale, et võimaluse korral loomadega töötada. Linnujaam varustas teda roheliste pükste ja pluusiga ning ta armastas neid kanda, sest tundis ennast nendes meedikuna.

Loomaarstid olid õppinud Carit usaldama, kuna ta oli osavate kätega ja lindudega tegeldes hoolas, ning täna õmbles ta doktor Blanco jälgimise all kinni valge pelikani nokapauna, mida õngekonks oli vigastanud. Nokapauna parandamine on peen töö ja seda tuleb teha gaasiga tuimastatud linnu pauna kihte ükshaaval kokku õmmeldes.

See oli rahulik ja kütkestav tegevus. Erines vägagi tema kogemustest lapsepõlves, mil ta sulges sõdurite haavu välitingimustes kiirete üleäärepistete või žguti või sidemega, mis kattis kinni haigutava rinnahaava, sageli haava käega kinni surudes sellal, kui ta ise hammastega rõhksideme pakendit avas.

Päeva lõpus magas pelikan ennast välja ühes tervenemispuuris, doktor Blanco ja teised olid aga koju läinud.

Cari võttis sügavkülmast sulama ühe maheroti, seadis korda protseduuriruumi ning vahetas õues olevates lennupuurides ja aedikutes vett.

Kui ta oli toaga ühele poole jõudnud ja instrumendid steriliseerinud, avas ta endale tamarindiga kokakoola ning viis sulanud roti välja traatvõrest aedikute ja lennupuuride juurde.

Ameerika kassikakk istus oma puuri tagumises nurgas kõrgel õrrel. Cari asetas rotikorjuse läbi võre kitsale riiulile. Ta pani silmad kinni ja püüdis kuulda kaku tulekut enne, kui temast puhub üle linnu vägevate tiibade tekitatud tuuleõhk. Suur lind aga ei laskunudki riiulile, vaid näpsas sööda ühe oma X-kujulise jala küüniste vahele ja naasis hääletult õrrele, kus ajas noka ja kurgu jahmatava panevalt laiali ning neelas roti üheainsa mulksatusega alla.

See ameerika kassikakk oli linnujaama püsielanik. Teda ei olnud enam võimalik vabadusse lasta, sest ta oli elektrijuhtmetesse lennates ühest silmast ilma jäänud ega saanud jahti pidada, kuid lennata oskas ta väga hästi. Kakk oli populaarne külaline linna koolides, kus ta talus loodusteemalistel vestlustel sadade koolilaste uurivaid pilke ning pani vahel loengu ajal oma üheainsa suure silma kinni ja tukastas.

Cari istus seljaga traatvõrele toetudes ümberpööratud ämbril, teiselt poolt vahekäiku aga silmitses teda pingsalt suula, kes paranes varvaste vahele saadud lõikehaavast. Cari oli sulgenud haava veatult tiheda õmblusega, mida loomaarstid olid talle õpetanud.

Lähedases jahisadamas süttisid laevukestel tuled ja mõnulevad paarikesed valmistasid kambüüsis süüa.

Sõja laps Caridad Mora tahtis saada loomaarstiks. Ta oli elanud Ühendriikides üheksa aastat ajutiselt kaitstud isiku staatuse najal, mille võimude vihahoog võis praeguses pahuras õhkkonnas suvalisel ajal tühistada.

Ta oli saanud sisserändajate karmikäelisele kohtlemisele eelnenud aastatel diplomi, mis vastas üldjoontes keskkooli lõputunnistusele. Lisaks sellele hankis ta kuuenädalase lühikursuse ja oma tähelepanuväärse elukogemuse toel vaikselt ka kodupõetaja litsentsi. Aga edasiõppimiseks oleksid tal pidanud olema ette näidata praegustest paremad dokumendid. Migra – immigratsiooni- ja tollipolitsei – on lakkamatult valvel.

Ta sõitis lühikese troopikavideviku ajal bussiga tagasi suurde laheäärsesse majja. Kui ta kohale jõudis, oli väljas peaaegu pime ja palmipuud näisid viimase ehavalguse taustal juba mustana.

Ta istus veidi aega vee ääres. Lahelt puhuv tuul oli täna õhtul täis vaime: noori mehi, naisi ja lapsi, kes olid tema käte vahel elanud või surnud, kui ta püüdis peatada verejooksu nende haavadest, kes olid võidelnud, et hingata ja elada, või olid oma tõmblused tõmmelnud ja lõdvaks jäänud.

Mõnel teisel õhtul paitas tuul teda leebelt nagu mälestus suudlusest, nägu riivavatest ripsmetest ja kaela paitavast mõnusast hingeõhust.

Mõnikord tulvas tuulest üht. mõnikord teist, aga alati oli see millestki pakil.

Cari istus õues ja kuulas konni, kui paljud silmad teda lootoslille tiigist jälgisid. Ta vaatas sissepääsuava kakumajakeses, mille ta oli ise puust kastist teinud. Ühtki nägu ei ilmunud sealt veel nähtavale. Puukonnad piiksusid.

Ta vilistas andi näpprästa laulu. Ükski lind ei vastanud. Ta tundis sees kerget tühjust, kui läks majja päeva sellel raskel hetkel, mil tuleb süüa üksinda.

Maja oli kuulunud Pablo Escobarile, kes ei elanud siin siiski kunagi. Need inimesed, kes teda tundsid, olid arvamusel, et ta ostis maja oma perekonna tarbeks juhuks, kui ta kunagi Ühendriikidele välja antakse.

Pärast Escobari surma oli maja ühtelugu õigusasutuste vahet käinud. Aastate jooksul oli see kuulunud tervele sarjale elumeestele, narridele ja kinnisvaraärimeestele – need oli suure riski peale välja läinud spekulandid, kes ostsid maja kohtult ja hoidsid mõnda aega enda omandis seni, kuni nende õnn siia- või sinnapoole pöördus. Maja oli senimaani täis nende veidrusi filmirekvisiitide, koletisekujude ning igasuguste kallale kargavate ja kinni kahmavate asjanduste näol. Siin oli rõivamannekeene, filmiplakateid, muusikaautomaate, õudusfilmide rekvisiite, seksimise hõlbustamiseks loodud mööbliesemeid. Elutoas seisis omaaegne Sing Singi vanglast pärit elektritool, millega oli surmatud kõigest kolm inimest ja mille voolutugevust oli viimati reguleerinud Thomas Edison.

Lambid süttisid ja kustusid majas üksteise järel, kui Cari mannekeenide, küürutavate filmikoletiste ja planeet Zorni tulnukate seitsmeteistkümne jala kõrguse ema vahel edasi liikus, et jõuda trepi ülemise otsa juures asuvasse omaenda magamistuppa. Viimasena läks pimedaks tema toa lamp.

Читать фрагменты других книг