Seitsmes peatükk
Hans-Peter Schneider ja kollaste silmadega Bobby Joe avastasid Bobby Joe autoga kohale jõudes, et aednike furgoon on sulgenud Escobari maja sissesõidutee. Bobby Joe sõidutas Hans-Peteri üle muruplatsi ja lillepeenarde eesukse juurde.
Bobby Joe autol olid tõstetud kere ja kroomitud plastist järeletehtud turvasõrestik ning selle haagisekonksu otsas ripnesid TruckNutzi kummist munandid. Tema põrkeraual oli kleebis: „KUI MA OLEKSIN SEDA TEADNUD, OLEKSIN ISEENNAST TEENINDANUD.”
Felix oli seal neid tervitamas. Ta tõmbas mütsi hooga peast.
„Patrón,” ütles Felix.
„Kes selle leidis?” Schneider kõndis juba kaldaäärse aia poole. Ta kandis selles lõõsas linasest riidest ülikonda ja kellarihmaga sobivas toonis musti patentnahast Mehhiko sandaale.
„See vanamees, kes muru pügab.” Felix näitas koos teiste aednikega tööriistu furgooni laadiva Benito poole. „Ma kandsin tema eest hoolt, nii et ta ei tea midagi.”
Hans-Peter jälgis Benitot viiv aega. „Näita mulle seda auku,” ütles ta.
Kui nad kaitsemüüri ääres oleva auguni jõudsid, tirisid Felix ja Bobby Joe sellel sillutiseplaadi pealt. Hans-Peter astus tahapoole ja vehkis käega näo ees.
Felix näitas Hans-Peterile pilti, mille ta oli kaamerat augus hoides teinud. Ta oli pildi iPadile ümber tõstnud.
Kaitsemüüri alt sisse tunginud meri oli õõnestanud betoonkattega terrassi alla peaaegu majani ulatuva koopa. Puude juured rippusid koopasse nagu mingisugused kõverdunud laelühtrid. Terrassi hoidsid üleval nuivähkide mügaraid täis tipitud tugipostid. Loodete tolle hetke seisuga jäi veepinna ja koopalae vahele ligikaudu neli jalga tühja ruumi. Erosioon oli toonud terrassi all nähtavale poolenisti uppunud rauamaagitükke vedanud pargase, mis oli pärit Miami Beachi rajamisega kaasnenud täitmis- ja süvendamistööde ajast.
Mustava koopa kõige kaugemas osas, mida välklamp üksnes hädavaevu valgustas, kerkis selle põhi lauge kaldana. Koopa tagatipus seisis peaaegu maja alusmüüri vastas külmkapist suurem läikiv kuup. Felix ajas sõrmed pilti suurendades iPadil harali. Kuubi kõrval olid veepiiril inimese pealuu ja koera tagumine pool.
„Kogu selle aja jooksul, mil meie keldris kaevasime, kaevas meri meie jaoks siin,” lausus Hans-Peter Schneider. „Gott mit uns! Seal peaks olema tonn kulda. Kes sellest teab?”
„Mitte keegi, señor. Teised aednikud olid eesõuel. Vanamees on nõme bracero.”
„Võib olla oled hoopiski sina see, kes on nõme – või on õigem öelda „seda, kes on nõme”? Mulle ei jää inglise keele grammatika kuidagi meelde. Ma olen toda vana peerukotti juba varem näinud. Too ta siia. Saada ülejäänud aednikud koju. Ütle vanamehele, et meil on tema abi vaja. Ütle talle, et me sõidutame teda ise.”
Lahel liikus valju müra tegev krabipaat nüüd uue söödaga varustatud mõrdu merre lastes piki mõrraliini tagasi ja kaks madrust viskasid ühtlases rütmis iga kahekümne jardi järel ühe mõrra üle parda.
Roolikambris suunas kapten Marco oma binokli Escobari maja aiale. Ta nägi selle mereäärses osas Hans-Peterit ja teisi ning nägi ka, kuidas Felix ja Bobby Joe tõid nende juurde ka Benito.
„Rodrigo, jäta see mõrraliin,” ütles kapten Marco. Ta osutas lõuaga. „¡Mayday, muchachos! Olge valmis! Kui Benito on sunnitud hüppama, põrutame kohe sinna.”
Benito seisis terrassil Hans-Peteri ees.
„Ma tunnen sind,” ütles Hans-Peter.
„Señor, vanad mehed näevad kõik üsna ühtmoodi välja. Mina teid ei mäleta.”
„Võta särk seljast.”
Benito ei kuuletunud. Bobby Joe, Umberto ja Felix pidid tal käed selja taha väänama ning randmed kahe kaablivitsaga kokku köitma.
„Võtke tal särk seljast,” ütles Hans-Peter.
Felix ja Umberto rebisid Benitol särgi seljast ja kiskusid selle türbitrakside vahelt välja. Bobby Joe patsutas üle Benito taskud, kuid ei kompinud rinnaesist. Ta suskas näpu vastu tuhmunud tätoveeringut, mis oli Benito rinnakorvil ikka veel nähtav. Tätoveering kujutas õngekonksu otsas rippuvat kellukest.
Hans-Peter noogutas. „Kümne Kellukese vargakool.”
„Noorpõlve rumalus. Te ju näete, et see on tuhmiks jäänud.”
„Felix, ta on don Ernesto oma,” sõnas Hans-Peter. „Felix, sina võtsid ta tööle. Sina ja Bobby Joe võite ta ka sõitma viia.”
Kapten Marco nägi krabipaadist, kuidas Benitol särk seljast rebiti, ja nägi Bobby Joe püstolit. Ta tõmbas taskust mobiiltelefoni.
Poole miili kaugusel tänaval võttis kõne oma basseiniautos vastu Antonio.
„Antonio, üks Schneideri pendejo ähvardab Benitot relvaga. Me peame ta hädast välja aitama. Ma sõidan silda ja katan teda, kui ta peaks vette hüppama.”
„Ma lähen teda ära tooma,” ütles Antonio.
Antonio andis oma vanale pikapile valu. Kuigi kaugel sealt ei olnud bussipeatus, kus väsinud aednikud ja teenijatüdrukud ootasid oma aeglase kojusõidu algust. Antonio tuli autost välja. Mitu ootajat tervitas teda nimepidi.
„¡Transporte libre!” hüüdis Antonio neile. „¡Estoy celebrando! ¡Voy a transportar cada uno de ustedes a su casa! Sõit läheb otse koju! No dinero, raha ei võeta. ¡Vengan conmigo! Vamos a parar en Yumbo Buffet. ¡Podemos comer todo lo que queremos! Lisaks veel toit kaasa! Tasuta sõit koduukseni. Kõik saavad tee peal kõhutäie! ¡Todo libre!!”
„¿Antonio, no manejas borracho?”
„Ei-ei. Ma ei ole ühtki pitsi võtnud. Tulge ja nuusutage mind. Laske käia!”
Bussirahvas ronis kuhjas Antonio basseinihooldajate pikapile. Kaks olid tema juures kabiinis ja kolm taga.
„Kõigepealt me võtame veel ühe inimese peale,” ütles Antonio.
Cari Mora oli kuuerullise tualettpaberipaki ja mõne lambipirniga majas teisel korrusel. Magamistoad olid nagu sealaut, vannitoa põrandal vedelesid käterätikud ja pornoajakirja Juggs Triple DDD number. Ainsale korda tehtud voodile oli pillutatud nilbeid koomiksiraamatuid ja lahti võetud AK-47 kõik viis osa. Kahe laetud kaarja salve kõrval immitses määrdekannust päevatekile püssimääret. Cari võttis määrdekannu kahe sõrme vahele ja asetas tualettlauale.
Tema telefon tegi häält. Helistas Antonio.
„Cari, mine kuhugi varju. Ole valmis jalga laskma. Nad sihivad Benitot relvaga. Ma sõidan teda ära viima. Marco tuleb kaldasse.” Ta lõpetas kõne.
Cari vaatas kõrgelt magamistoaaknast alla. Ta nägi, kuidas Bobby Joe müksas Benitot püstolirauaga.
Plaks-plaks-klõps-klõps – Cari pani paika AK-47 gaasikolvi.
Kui ta kuke pöidlaga alla surus ja seda päästikuga paigal hoidis, libisesid lukk ja lukuraam ning seejärel lainjas taandurvedru ja lukukoja kaas kergesti kohale. Ta kontrollis, kas relv toimib. Seejärel kinnitas ta salve paika ja lükkas padruni pessa.
Neljakümne viie sekundiga kokku pandud ja laetud. Ta naasis akna alla. Automaadi kirp kattis kinni Bobby Joe kuklamügara. Eesvärav läks kaarega lahti.
Antonio helistas väravast sisse sõites paati kapten Marcole, lülitas telefoni valjuhääldirežiimile ja poetas siis rinnataskusse.
Antonio nägi, kuidas Umberto tõstis Felixi pikapi kasti kolm betoonplokki ja traadirulli. Benito seisis koos Bobby Joe ja Felixiga auto kõrval. Benito käed olid selja taga – tõenäoliselt on need raudus, arvas Antonio. Antonio sõitis nende juurde. Ta väljus autost ja hakkas vanamehe poole kõndima.
Olles näinud, et Antonio pikap on rahvast täis, viis Bobby Joe püstoli puusa varju.
„Tervist, Benito! Tervist, señor! Ma pidin su ju koju viima,” ütles Antonio. „Anna andeks, et see mul meelest läks.”
„Me viime ta ise koju,” ütles Felix.
Kõik Antonio reisijad jälgisid toimuvat.
„Ei, señor,” lausus Antonio valjusti. „Ma lubasin tema Lupele, et toon ta õhtusöögi ajaks täiesti kainena koju.”
Autosse tuubitud inimeste poolt kostis naeru. Mõned nendest olid hämmeldunud, sest teadsid peaaegu kindlalt, et Lupe on juba aastaid surnud.
„Lupe tapab mu, kui ma koos temaga platsi ei ilmu.” Antonio pöördus oma reisijate poole. „Kas Lupe tapab mu või ei tapa?”
„Sí,” ütles mitu inimest autos. „Cierto. Kindlasti tapab. Lupe tapab su nii, nagu ta tappis kõik teisedki, kes tema mehel juua lubasid.”
Bobby Joe tuli Antonio kõrvale ja pomises: „Kao siit kus kurat.”
„Eks sa lase mind siin vandekogu ees maha, sa sitapea,” ütles Antonio tasakesi.
Hans-Peter Schneider tuli majast eestrepile. Bobby Joe ja Felix vaatasid tema poole. Schneider kostitas neid põgusa pearaputusega. Felix nihkus Benito taha ja lõikas käsi kokku köitnud plastribad läbi. Hans-Peter Schneider astus trepist alla ja andis Benitole paksu rahapataka.
„Me vajame sind kahe nädala pärast, comprendes? Ma annan siis sulle veel ühe seesuguse. Mitte miski ei takista meid koos töötamast.”
Benito leidis ohtra torisemise ja nöökimise saatel endale koha auto tagumisel istmel reisijate vahel.
Marcoga ühenduses olev Antonio kõneles taskusse asetatud telefoni. „Kus Cari on?”
„Ma sain ta kätte. Ta tuleb tagauksest välja, mina ootan teda kai ääres. Hakka sõitma!” ütles Marco.
Antonio tagurdas pikapiga värava poole. Hans-Peter sirutas pihke tõrjuvalt oma meeste poole hoides käed välja.
„Las nad lähevad,” ütles Hans-Peter.
Cari jooksis automaati käes hoides keerdtrepist alla. Ta ei sattunud kellegagi kokku. Ta võttis linnu puurist ja asetas õlale. „Hoia kinni! Ja jäta mu kõrvarõngad rahule,” ütles ta, taandudes üle õue randumissilla poole, mille juures ootav krabipaat oli vööri nii kõvasti vastu silda surunud, et see värises.
Ta ulatas automaadi vööris seisvale Marcole ja hüppas tekile, lind tiibadega vehkimas. Krabipaat eemaldus tugevalt rappudes tagurpidi kaist, Marco aga hoidis sellal sihikul maja tühje tagaküljeaknaid, ilma et ta oleks seal kedagi näinud.
Antonio sõitis maja juurest minema ja värav vajus rahvast täis pikapi taga kinni.
„Sinu särk näeb jube välja,” teatas varurehvil istuv mees Benitole. „Yumbo Buffet’sse ei lasta sind mitte mingil juhul sisse.”