Viies peatükk
„Don Ernesto tahab teada, mis Pablo vanas majas toimub,” ütles kapten Marco. „Millal me seda näha võime?”
Marco istus õhtu hakul koos veel kahe mehega paadisadamas varikatuse all. Nõrk tuuleõhk liigutas Miami jõe ääres sildunud kaubalaevade lippe. Kapten Marco krabimõrdu täis kuhjatud paat kriiksus randumissilla vastas.
„Kui Claudio auto käima läheb, võin ma hommikul kell seitse koos aednikega sinna sõita,” sõnas Benito. „Lepingu järgi peavad nad meid iga kahe nädala järel sisse laskma, et me puuoksad minema veaksime ja rohtu niidaksime.” Benito oli vana ja nahkjas. Tema silmad olid terased. Ta keeras oma banaane meenutavate sõrmedega Bugleri tubakast laitmatu sigareti, väänas selle otsa kõveraks ja süütas sigareti köögitikuga, mille ta vastu pöidlaküünt põlema tõmbas.
„Jesús Villarreal väidab, et kuld on seal majas,” ütles kapten Marco. „Ta tõi selle 1989. aastal oma laevaga siia Pablo juurde. Don Ernesto ütleb, et see praegune võtterühm majas on võlts ja et tegelikult kaevavad nad majaalust läbi.”
„Jesús oli laevas tubli mees,” kostis Benito. „Mina arvasin, et ta sai koos Pabloga surma. Ma arvasin, et surma said kõik peale vääritu minu.”
„Sina oled liiga paheline, et surra,” ütles Antonio ja valas vanamehele laual seisvast pudelist ühe napsi. Antonio oli kahekümne seitsmene ja nägi oma basseinihooldusfirma T-särgis igati triksis-traksis välja.
Nood kolm meest varikatuse all hoidsid muuhulgas ka oma Cartagenas elava juhendaja jaoks Miamil silma peal. Neil kõikidel oli erinevas kohas ühesugune tätoveering. See kujutas endast õngekonksu otsas rippuvat kellukest.
Ühest jõesuudmes Miami silueti all asuvast restoranist hõljus üle vee nendeni muusikahelisid.
„Kes seal maja all kaevab?” küsis Antonio.
„Hans-Peter Schneider oma seltskonnaga,” ütles Marco.
„Mina olen Hans-Peter Schneiderit näinud,” ütles Benito. „Kas teie olete teda kunagi näinud? Esimest korda teda nähes jääd sa kurvaks, sest ta paistab haige olevat. Kui sa teda aga tundma õpid, siis näeb ta sinu jaoks välja nagu prillidega vänt.”
„Ta on Paraguayst,” lausus Marco. „Ta olevat kuuldavasti väga halb inimene.”
„Tema ise usub seda,” ütles Benito tubakakarpi oma türbi rinnalapi alla tagasi toppides. „Ma nägin, kuidas ta ühel mehel laisklemise eest taguotsa läbi laskis, kui ta seda raha otsides Bogotá lähedal Pablo majas ringi kaevas. Ta on päris tõsiselt peast põrunud.”
„Hans-Peter Schneider ajab siin kandis äri,” ütles Antonio. „Ta käib sageli siin, sest tal on Miamis paar lõbumaja – Roach Motel ja veel üks lennuvälja kõrval – ning pornofilmide vaatamise kabiinid. Tema tippsaavutus oli see, et tal oli kaks päris tõega perversset baari: Low Gravy ja üks, mille nimi oli Congress. Terviseamet sai teada, et nendes serveeritakse teisel korrusel ka varahommikust meelelahutust, ja maakond võttis temalt alkoholimüügi loa ära. Immigratsiooni- ja tollipolitsei püüdis korra teda tüdrukute ja poistega kauplemise eest riigist välja kihutada. Nüüd ei saa ta iseenda nime all midagi ette võtta. Teda nagu polekski enam olemas. Kuid ta on ühtelugu siin ja kasseerib raha sisse.”
Antonio käis koos noorte politseinikega tihti drag queen’ide klubides ja teadis nii mõndagi.
Ta kummutas klaasi tühjaks. „Mina saan homme pärast kella kaheksat basseini hooldama minna. Bassein lekib ja ma võin selle parandamise pikale venitada.”
„Kas maja hooldaja ja agent on ikka veel Felix?” küsis kapten Marco.
Benito noogutas. „Felix on otsast otsani võlts. Tema töönokats maksis viissada viiskümmend dollarit pluss käive, nii et mida see teile ütleb? Hea asi on see, et ta ei pane suurt midagi tähele. See noor daam, kes seal majas elab, on siiski väga meeldiv. Imeliselt meeldiv.”
„Sa võid seda veel kord öelda,” lausus Antonio.
„Ta ei peaks koos Hans-Peter Schneideriga seal olema.”
„Ma rääkisin temaga telefoni teel ja ööbima ta sinna ei jää,” ütles Antonio.
„Väga paha on juba seegi, et Schneider teda üldse nägi,” ütles Benito.
„Minge homme sinna,” ütles kapten Marco. „Ma toon paadi koos meestega kella üheksa paiku lahele ja hakkan krabimõrdu läbi vaatama. Me ajame ühe liini sassi ja jääme mõneks ajaks sinna. Benito, kui seal midagi pahasti läheb, siis võta müts peast ja lehvita endale sellega tuult. Me sõidame kaldasse, et teid aidata. Kui sul on käed üleval, siis müksa mütsi kogemata, nii et see peast maha kukub. Kui on vaja, siis me tuleme ühe kuumaga, nii et mootorimürinat kuuldes viska pikali. Ärge hakake kangelasi mängima, don Ernesto tahab teada kõigest, mis seal majas toimub.”
Läänes kerkisid Evergladesi kohale äikesepilved. Nende sees tuikasid välgulöögid. Ida pool kiiskas Miami siluett nagu jäämägi.
Krabipaadi kõrval tõusis kai ääres üks meriveis veepinnale õhku hingama ja puhkima. Meriveis kuulatas, et tabada lähedusest poja tasast hingamist. Ta jäi rahule ning kadus sukeldudes vaateväljalt.