Vilmos Kondor Patune Budapest

Originaali tiite

BŰNÖS BUDAPEST

Vilmos Kondor

2009, 2019

Toimetanud ja keelekorrektuuri on teinud Piret Toomet

Tagakaane tekst: Kriszta Tóth

Kaanekujundus ja küljendus: Regio OÜ

Published by arrangement with Sárközy & Co. Literary Agency

Kaanel on kasutatud 1935. a Budapesti fotot.

Regio tänab raamatu väljaandmisel abi ja toetuse eest: Kriszta Tóth, Ungari Instituut, Ungari saatkond Tallinnas.

Trükitud Poolas

Väljaandja:

Regio OÜ

Tartu, 2020

www.regio.ee

ISBN 978-9949-599-86-8

ISBN 978-9949-599-87-5 (epub)

Proloog

Sihvakas noor neiu astus vette viiva trepi juurde ebakindlal sammul.

„Keegi ei näinud tütarlast vette viiva trepi juurde minemas. Tunnistajad… “

Ta vaatas ringi, peale tema oli ujulas veel vaid paar inimest. Vasakpoolse tribüüni nurgas mähkis üks vanem naine end hoolega rätikusse, keegi töötajatest lipsas vaikselt sisse meeste duširuumi uksest. Ukse avanedes kostis sealt korraks valjuhäälset vestlust. Üks keskealine mees oli parempoolsel tribüünil juba tükk aega vaikselt oma ujumismütsiga jännanud, ta ei saanud ega saanud seda niimoodi pähe, et ühtki juuksesalku välja ei jääks.

„… väidavad üksmeelselt, et tema käitumises polnud midagi ebaharilikku. Siinkohal tuleb siiski märkida, et proua Goldbachi tunnistuse kohaselt pole tema kõrvakuulmine ega silmanägemine enam endised. Ujumisinstruktor…“

Tüdruk lõi vaevumärgatavalt vankuma. Sellest liigutusest piisanuks, et ujumisinstruktor tema juurde läheks, aga just instruktor oli see, kes huvilistele duširuumis valjuhäälselt Ungari veepallikoondise selle päeva treeningu üksikasjadest pajatas. Tüdruku pikad sõrmed haarasid metalltorust kinni nii tugevasti, et küüned tõmbusid valgeks. Elegantne trikoo liibus veatult tema nõtkele kehale ja rõhutas sihvakaid jalgu. Ta klammerdus metallpiirdesse ning vahtis ainiti ülevoolurenni. Kergelt kloorilõhnalisse ja uskumatult sinisesse vette langes korraga piisk punast vedelikku. Vool uhtus selle peagi minema. Vana naine ja ujumismütsiga mees poleks isegi siis midagi märganud, kui oleksid parajasti pilgu sinnapoole heitnud, kõik juhtus sedavõrd kiiresti. Tüdruk tõstis käe nina ette. Ta käeseljale kukkus veel üks piisk. Veri valgus tummise õlise veinina tema kahvatul nahal laiali. Tüdruk vahtis midagi taipamata ainiti veretilka. Ta ajas pea kuklasse ja tõstis pilgu laes olevale lambireale. Talle tundus, et valgus pimestab, see oli niivõrd ere, et ta pani käe silme ette, kartes, et silmad valguvad peast.

„… István Jana on valmis vanduma, et läks duširuumi vaid korraks, ta oli seal kõige rohkem minuti, ja tema nägi tüdrukut ainult basseini poole minemas. Ka härra Benő Kántor väitis, et oli tüdrukut basseini serval märganud, teda korraks isegi vaatama jäänud, kuna neiu nägi üpris võluv välja, siis aga läksid tema mõtted mujale ja kui ta järgmine kord pilgu sinnapoole heitis…“

Ta püüdis meenutada, mida ta seal teeb, mida paganat ta just praegu ja just seal teeb, ta peaks ju hoopis teatris olema –, kuid meelde ei tulnud midagi. Ta pingutas oma aju, ent peas tantsisid vaid rõngad, säbruliste servadega laigud, need võisid olla mingid mälestused, aga selleski ei saanud kindel olla. Samuti ei taibanud ta, mis on see tume laik tema käel. Kas vihma sajab? Sees? Kõigest tilk või kaks? Täpselt tema käeseljale? Tüdruk heitis pilgu ujula peegelsiledale veele. Ta vaatas üksisilmi vett, kui kuulis äkitselt kohutavat möirgamist. See kõlas, nagu möiranuks lõvi, kellele on oda turja virutatud. Tüdruk tõstis pea ja vaatas hirmunult ringi. Vana naine oli oma kraami juba kokku pakkinud ja lappas aeglaselt Kella 8 Lehte, ujumismütsiga mees aga istus tribüünil, nägu pihkudesse peidetud. Nemad ei olnud möiret kuulnud. On nad siis kaasosalised? Kindlasti on, peavad olema, võimatu, et nad ei kuulnud möiret, millele järgnes kohe veel üks; seejärel süttisid veepinnal tulerõngad, lõbusasti lõõmates nagu mõne tsirkuseartisti käes, need tantsisklesid vee peal, kord lähenedes, kord kaugenedes; tüdruk jõllitas sõõre hirmunult ja lummatult. Kõlas järgmine möire, ent sumbus siis kiiresti ja selle asemel kostis kusagilt sügavustest kerkiv ohe. Tüdruk ei saanud aru, kes võiks küll nii sügavalt ohata ja miks. Ta on ju ujulas, Császári ujulas. Oot-oot, nii ei saanud see olla, sest… Aga mõtet lõpuni mõelda ta ei jõudnudki, samamoodi, nagu ei suutnud meenutada, mis ujula see on, sest sõõrid tantsisid tema ees üha ähvardavamalt ja kutsuvamalt. Nende pöörlemine kiirenes, möirgamine ei lakanudki enam, selle toon muutus kõrgemaks ning tüdruk tõstis käed kohkunult kõrvadele. Veniv pruunikasmust laik tema käeseljal oli vahepeal suuremaks valgunud. Veel uhtus vesi vere läbi võre minema, kuid tasapisi hakkas punane vedelik basseini kogunema. Tüdruk oli käed kõrvadele tõstnud, kui tema silmad korraga pahupidi pöördusid, sihvakat keha raputas kramp, käed langesid alla, ninast hakkas verd voolama ja ta varises maha. Kukkudes lõi ta pea vastu metallpiiret, nii et kui ta poleks juba paar sekundit varem teadvust kaotanud, siis löögi tagajärjel juhtunuks see kindlasti.

Vana naine ja ujumismütsiga mees ei kuulnud midagi. Tüdruk lamas basseini serval, parem jalg üleni, vasak jalg põlvest saadik vees. Kui tema keha poleks raputanud järjekordne kramp, siis oleks ta sealt leitud, kuid äkilise liigutuse tõttu libises ta aeglaselt vette. Tüdruk ei tundnud, kuidas vesi järk-järgult ta kopsud täidab. Ta hingas veel paar korda sisse, läkastas teadvusetult, okse ja õhk voolasid kehast välja, pinnale kerkis mulle, keha aga hakkas tasapisi põhja vajuma. Käed ja jalad hõljusid elutult, pea vajus küljele, ninast nirises verd, ent mitte enam kaua, sest süda seiskus ega pumbanud enam verd, mis lahustus vees nagu piisake piima kanges hommikukohvis. Esimesena puudutas basseinipõhja plaate rinnakorv, siis puusad, lõpuks peaaegu üheaegselt pea, käed ja jalad. Keha oli lõtvunud, enam polnud selles märkigi krampidest, pea kerkis aegamööda, väga aeglaselt plaatidelt üles ja pöördus küljele, käed ja jalad olid sirged, üksnes pikad juuksed keerlesid basseiniseadmete tekitatud nõrgas veevoolus.

„… ei näinud ta enam midagi. Kántor väitis politseinikele sõnasõnalt nii: „Ma arvasin, et tüdruk hüppas vette, ta kadus nii kiiresti, aga sulpsatust ma ei kuulnud ega näinud ka virvendust veepinnal.“ Ungari Kuninglik Politsei laskis kahel tunnistajal pärast sündmuskohal toimunud ülekuulamist minna. Ujumisinstruktor Jana tunnistas, et ei olnud märganud midagi ebaharilikku. Ujulas oli siis juba pime – kui külastajaid on vähe, põlevad seal kokkuhoiu mõttes ainult mõned üksikud lambid. Veepinnal ei märganud mees midagi kahtlast ning paari minuti pärast andis ta ujulas viibinud proua Goldbachile ja härra Kántorile märku lahkumiseks. Siis silmas instruktor omanikuta rätikut ja talle meenus tüdruk. Puhtalt harjumusest vaatas ta üle ka basseini, mille põhjas märkas elutut keha. Otsekohe sööstis ta vette, tõmbas tüdruku välja ja proovis teda elustada, kuid edutult. Seejärel teavitas ta telefoni teel politseid, kiiresti kohale saabunud politseinikud eraldasid sündmuspaiga ja kuulasid tunnistajad üle.

Kella 8 Lehe sündmuspaika saabunud reporterile József Tunale kinnitas uurimist juhtiv politseiinspektor vaid niipalju, et ohvri isikut ei ole õnnestunud kindlaks teha. Toimetusele on usaldusväärsest allikast teada, et surnud tüdruk ei saanud olla keegi muu kui Manci Molnár, tuntud ka kui Suline Lola – üks Nagymező tänava Atelier’ varieteetantsijaid, kellele nii oma ala asjatundjad kui ka kriitikud ennustasid hiilgavat tulevikku. Põhjalikumaid üksikasju uppunud tüdruku surma kohta pakume juba oma homses numbris.

Kella 8 Leht, 18. september 1939.“

1

Zsigmond Gordon hakkas öösel kella kolmveerand kahe paiku, siis kui esimesed suuremad sõjaväeüksused piiri ületasid, kõvasti kahetsema, et tal fotograaﬁ kaasas polnud, ehkki mõne neist oleks vast isegi saanud ühes võtta. Muidugi mitte ametlikult. Toimetaja oli seda eraldi rõhutanud, et fotograaﬁ kaasa võtta ei saa, sest artikli endagi ilmumine on küsimärgi all, rääkimata siis fotode trükki pääsemisest. Gordonit see ei üllatanud. Juba mõnda aega ei otsustanud mitte toimetajad, mis lehtedes ilmub, vaid tsensuur.

Sellest hoolimata oleks tal hea meel olnud, kui temaga oleks kaasa tulnud mõni fotoreporterist kolleeg, sest niisugune vaatepilt ei avane just iga päev. Gordon ei olnud midagi sellist veel mitte kunagi näinud ja seal polnud ka midagi imestada, sest maailmasõjast ta osa ei võtnud, lahinguväljale ei sattunud, teda ei võetud isegi sõjaväeteenistusse. Selle aja peale, kui ta kaheksateist täis sai, oli kõik juba läbi, mingit sisemist sundust end vanemaks valetada ja vabatahtlikuna kuningriigi armeesse astuda ta aga ei tundnud. Kui sõjaväeparaadid välja arvata, siis polnud ta kunagi näinud nii palju sõdureid, aga kummaline polnud mitte sõdurite hulk, vaid kogu piiril avanev vaatepilt. See oli otsekui stseen mõnest Ameerika ﬁlmimehe Cecil B. DeMille’i ﬁlmist. Gordon seisis koos paari kolleegiga Szolyva politseijaoskonnas, mis toimis piiripunktina. Tõkkepuu oli avatud. Keegi oli hoone katusele pannud võimsa prožektori, mis valgustas lisaks tõkkepuule ka piiri mõlemat poolt. Poola poolel ei valvanud keegi, Ungari poolel juhatasid saabujaid edasi vormiriietes politseinikud. Tunnis ületas piiri sadu ja tuhandeid inimesi. Mehed ja naised, vanad ja noored, pered ja lapsed, jalgsi, jalgrattaga, vankril, veoautol. Ja sõdurid. Süngelt, pilk maas, ranget rivi hoidmata. Nagu mõni lüüasaanute väehulk, kuigi nad polnud lahingut veel näinudki. Nad ei põgenenud koos tsiviilisikutega mitte seepärast, et oleksid araks löönud, nad taganesid, sest neil polnud muud võimalust – kui paistis, et Poola armee jääb läänest pealetungivate Saksa ja idast lähenevate nõukogude vägede vahele, otsustas Ungari valitsus, et avab neile piirid. Kes aga vähegi sai, kasutas võimalust. Inimesi saabus pideva vooluna, tohutu hulk hassiidi juute, poistel isadega sarnaselt seljas laiad mustad kuued, peas kipad, mille alt rippusid oimulokid. Ühes nendega mitu salka sõdureid, relvad õlal, täies rännakuvarustuses. Kaasa oli võetud kõik, mida vähegi võtta sai. Siis müksas Gordonit kolleeg Gábor Karvaly.

„Kas politseinikud ikka teavad, et meid ei rünnata, vaid meie juurde põgenetakse?“ sosistas ta irooniliselt.

„Seda küsi parem inspektor Jeneylt,“ osutas Gordon varikatuse all seisvale ja elavalt žestikuleerivale politseiohvitserile. Karvaly nägu tõmbus laiale naerule. Ta astus vahtkonnaruumist välja, leitnandi kõrvale. Gordon nägi, et ta küsib tolle käest midagi, kuid politseiniku reaktsioon teda enam ei huvitanud.

Ta vaatas nägusid, põgenike nägusid. Sõdurite näod olid karmid, tsiviilisikute omadel paistis kergendustundega segunenud hirm. Vormiriietes politseinikud peatasid kõiki saabujaid, panid kirja nende andmed, jalgsi tulnud suunati sõjaväe veoautode juurde, jalgrattast toekamate sõidukitega liikujad aga Budapesti suunduvate konvoide juurde. Sõdurid pidid loovutama relvad, need võeti arvele ja laaditi eraldi veoautodele.

Gordon muudkui seisis ja vaatas lõppematut inimvoolu. Ta oli kolleegidelt kuulnud, et ka teistes piiripunktides on olukord sama. Lühikesel piirilõigul paiknevatest piiriületuspunktidest saabus pidevalt põgenikke. Sellest ajast peale, kui piir vaikselt ja salaja avati, olid Ungarisse tulnud tuhanded ja kümned tuhanded. Ajalehed said asjast kuulujuttude kaudu haisu ninna ja kuigi teati, et üksikasjalisema reportaaži ilmumine on vähe tõenäoline, saatsid olulisemad päevalehed ja isegi paar nädalalehte oma korrespondendid välja.

Korraga virgus Gordon tuututamise peale. Ta nägi, et inimesed annavad teed kolmele veoautole, mille kapotil ja valgel puldankattel on punane ristimärk. Kõigi registreerimisnumbrid olid Poola omad. Gordon astus kohe uksest välja ja suundus autode poole. Tema mantel jäi mingi puuoksa külge kinni ja rebenes. Ta rapsas mantli lahti ja kiirustas veoautode suunas. Kas seal on haavatuid? Või transpordivad nad haigeid?

Selleks ajaks, kui ta inimvoolust läbi murdis, olid kaks esimest masinat juba öhe kadunud, kolmas liikus tigusammul edasi, nii et Gordon astus sellele lihtsalt tee peale ette. Sohver andis signaali, kuid Gordon viipas talle, et ta auto seisma jätaks. Inimesed nende ümber liikusid aeglaselt, ühtlase vooluna politseinike suunas. Gordon astus juhi juurde, kes vahtis tülpinult ja ainiti ettepoole.

„Mida te veate?“ küsis Gordon.

Mees kehitas õlgu ja laiutas käsi.

„Do you speak English?“ jätkas Gordon, kui oli näinud, et Poola autojuht ungari keelt ei räägi. Mees raputas pead. „Sprechen Sie Deutsch?“ küsis ta siis ja lootis samas, et sohver ei oska saksa keelt, sest tema enese saksa keele oskus peamiselt selle küsimusega piirduski. Õnneks ka mehe oma. Seepeale astus Gordon lähemale ja pakkus mehele sigaretti. Habetunud autojuhi silmaalused olid kottis. Ta võttis kärmelt ühe sigareti, rapsas tiku põlema ja tõmbas sügava mahvi. Gordon üritas viibeldes teada saada, mis autokastis on, kuid ei saavutanud edu. Mees pahvis sigaretti, viskas siis koni aknast välja, nii et Gordon jõudis vaevu eest ära hüpata. Sohver andis gaasi, kuid võttis nii hooletult paigast, et üks mööduv vanker murdis auto parempoolse küljepeegli.

„Kurat võtku, sa igavene …“ lipsas autojuhil pidurile vajutades suust. Gordon vaatas ungari keeles vanduvale mehele üllatunult otsa, mispeale too talle kollaste hammaste välkudes vastu irvitas, käigu uuesti sisse lükkas ja aeglaselt minema veeres. Gordon tõttas vahimaja ees seisva inspektori juurde. Inspektor Lajos Jeney oli varastes viiekümnendates meesterahvas. Valesti kinni nööbitud pintsak seljas, vaatas ta Gordonile sõgeda pilguga otsa.

„Mida te tahate?“ küsis ta rahvamurdu seirates.

„See Punase Risti veok!“ osutas Gordon. „Pidage see kinni!“

Mees vaatas talle otsa. „Kinni pidada? Miks ma peaksin selle kinni pidama?“

„Kas te teate, mida see veab?“

„Kust ma peaksin teadma?“

„Kas see ei huvitagi teid?“

„Miks peaks?“

„Kas kõiki sõidu- ja veoautosid ei pea siis kontrollima? Mida nad veavad?“

Jeney ei vastanud Gordonile, andis vaid oma meestele märku, et nad veokitele tee vabaks teeksid. Vormiriides politseinikud ajasid karjudes ja vilesid puhudes inimesi teeserva. Gordon vaatas süngelt, kuidas kolm valge puldankattega autot öösse kaob.

„Mida te küsisite?“ pöördus politseinik Gordoni poole.

„Miks te neil minna lasksite?“

Politseinik ohkas sügavalt ja vaatas Gordonile otsa, silmad punased. „Sest käsk on selline,“ vastas ta väsinult.

„Kelle käsk?“ küsis Gordon, aga mees suundus siis juba ühe vormiriides politseiniku poole ja kadus mõne hetkega põgenike sekka. Gordon võttis märkmiku välja, kirjutas sinna paar rida ja läks sõjaväeohvitseride juurde, sest nende hulgas peab ju ometi leiduma keegi, kes oskab kas ungari keelt või siis vähemalt inglise keeltki.